Ants Kask: see liiga kallis võim

Ants Kask

FOTO: Kristjan Teedema

Ihaldusväärse ja magusa võimu nimel ollakse valmis kiitma antipaatiaid ja tülitsema sümpaatiatega, veel rohkem aga valetama, petma või isegi reetma. Mida peaks neist võimumängudest arvama valijad, kõrgeima võimu kandjad?

Valimistel on joon all ja rahvas valiku teinud. Nagu ikka, nii ka seekord püüdis ju iga erakond võidu nimel oma lubadustega üksteist üle trumbata. Õnneks valijad illusioonide õnge ei läinud ja seega absoluutselt ülekaalukat võitjat ei selgunud. Võimuvõitlus aga jätkub ja seda juba valitsusse pürgivate erakondade vahel varakult alanud kompavate konsultatsioonidega.

Tahes-tahtmata tekib nüüd küsimus: kelle või mille nimel võitlus käib või kelle üle seda võimu püütakse saavutada? Kuna põhiseaduse järgi peaks kõrgem võim kuuluma rahvale, tundub selline võitlus olema vaid erakondade omavaheline kemplemine, mis on küll nii mõnele kodanikule huvitav jälgida, kuid enamikule halb kuulda ja vaadata.

Võimule pürgimisel püüab iga erakond end esile tõsta ja rahva antud mandaate tähtsustada. Kui aga veidigi rehkendada, siis Eesti rahva nimel rääkimiseks ja oma mandaatidega uhkeldamiseks pole ühelgi erakonnal kogu rahva volitust. Võtame või näitena valimised võitnud Reformierakonna. Kuigi reformarid said 28,9 protsenti valimistel osalenute häältest ja võitjana ka kaotajate mandaadid, moodustab see valimisõigusega Eesti rahvast vaid 18,3 protsenti. Ülejäänud erakondadel on toetusprotsent aga veelgi väiksem.

Sellise alla viiendiku rahva toetusega hõiskamine, et meil on rahva mandaat valitsuse moodustamiseks, on küll kohatu. Eks sellest hakkab pöörlema ka edaspidine valitsuse tegemise karussell ja valitsus, millel on üle poole Eesti valijate toetus, on võimalik seekord kokku panna vaid nelikliiduna.

Nii tasub ka meil vaadata, kui kalliks läks äsjastel valimistel ühele või teisele erakonnale maksma riigikoguliikme koht. Suurusjärk jääb 1,4 miljoni euro kanti.

Nagu ajalugu on näidanud, on läbirääkimiste põhiprobleem tavaliselt erakondade lubaduste ühisosa leidmine ja see osa, milles kokkulepet ei saavutata, läheb prügikasti.

Üks puudusi on siinjuures asjaolu, et erakonnad näevad riigi arengut ja rahva elujärje parandamist vaid oma mätta otsast. Peale selle on taunitavaks tavaks saanud ka opositsiooni jäänud ja valimistel künnise taha jäänud erakondade lubaduste eiramine. Äsjastel valimistel oli nende toetajaid ligi 50 000, umbes pool parketikõlbliku EKRE häältest.

Seega, tulevane võim ja valimistel antud lubadused kajastuvad kokkuklopsitud võimuliidu koalitsioonileppes ja sedagi vaid osaliselt ning mingit laiapõhjalist ja üldrahvalikku kokkulepet, nagu erakondade juhid on kõva häälega kinnitanud, ei saagi olla.

Niisiis, moodustugu see koalitsioon mistahes erakondadega või missuguse ühisosaga, aga rahva enamuse soovidele ja tahtele see kaksik- või kolmikliiduna igatahes ei vasta.

Siinjuures võime küll näppu viibutada neile pea 334 000-le, kes kodanikukohust ei täitnud, kuid neid milleski otseselt süüdistada oleks ka väär. Valimisaktiivsus on olnud tundmatu suurus, ja võib arvata, et jääb ka tulevikus selleks. Vanem generatsioon on paiksem, leplikum ja parema elu lootuses aktiivsem, noored aga nõudlikumad, keda võibolla erakondade programmides pakutav ei rahulda. Piirid on ju lahti ja kui tiivad kannavad, siis paljusid noori Eesti elu ei huvita ning neil kas pole aega või nad lihtsalt ei viitsi leierdatud poliitikas kaasa mängida.

Valimistel osalemisest on loobunud ka eelmistes valitsustes pettunud, kelle eluolu pole senini suudetud lubadustega parandada. Nii ongi paljud veendunud, et anna oma hääl kellele tahes, elu ikkagi paremuse poole ei muutu.

Ihaldusväärse ja magusa võimu nimel ollakse valmis kiitma antipaatiaid ja tülitsema sümpaatiatega, veel rohkem aga valetama, petma või isegi reetma. Seda üllatavam on eluaegse poliitiku Siim Kallase imestus teleesinemisel, et uskumatult palju valetatakse. Mees oleks nagu kuu pealt kukkunud, et esimest korda kogeb valetamist ja vassimist. Olnud mitmeid kordi ise oma tegude pärast uurimise all ja käinud seletusi andmas, on tal nähtavasti kujunenud arusaam, et kindlam ja kavalam on lihtsalt mitte mäletada, selle asemel et valetada või tõtt rääkida.

Või kuidas lahti mõtestada ühe reformarist peaministri lubadused viia Eesti Euroopa viie rikkaima riigi sekka või kahekordistada pensionid tema juhitud valitsuse ajal? Selline valetamine on poliitikutele justkui sisse kodeeritud. Mesimagus jutt, aga tegusid vähe, ja igast toolist, kus istutakse, hoitakse kahe käega kinni. Pole siis mingi ime, et peaministri tool on kõige ihaldatavam ja auväärsem.

Niisiis, moodustugu see koalitsioon mistahes erakonnadega või missuguse ühisosaga, aga rahva enamuse soovidele ja tahtele see kaksik- või kolmikliiduna igatahes ei vasta.

Valimiste korraldamine on küllaltki töömahukas ja riigi rahakotti kergendav protseduur, aga riigieelarvest erakondadele makstavate toetuste kaudu ka maksumaksja raha raiskamine.

Suurema osa Eesti kodanike arvates tehti andestamatu viga, kui otsustati erakondadele sätestada sellises mahus riigitoetus. Elu on ju näidanud, et lõviosa nendest miljonitest kulutatakse valimiskampaaniate käigus meedia ja reklaamifirmade nuumamiseks ning mingi osa ka erakondade lustaka elu korraldamiseks. Liikmemaks, mis peaks olema erakonna põhisissetulek, on siinjuures marginaalne.

Tonnide kaupa pabervoldikute ja pappkaartidega, peal kandidaatide fotod, postkastide täitmine ning suurte plakatitega seinte tapeetimine on ilmne keskkonna reostamine. Siinjuures rikutakse ka jäätmeseaduse 21. paragrahvi, mis kohustab jäätmeid mitte tekitama. Selle tuulde lastud raha eest oleks saanud hulk pakilisi probleeme lahendatud.

Iga toimingu puhul, erakonnast ja riigist rääkimata, kehtib reegel, mis kohustab, et see sooritatakse minimaalsete kuludega, sealjuures aga maksimaalse tõhususe ja mõjuga. Nii tasub ka meil vaadata, kui kalliks läks äsjastel valimistel ühele või teisele erakonnale maksma riigikogu liikme koht. Kahjuks täpsemaid andmeid kõigi kohta veel pole, kuid nagu vähem mandaate saanud erakondade peasekretärid on maininud, jääb suurusjärk 1,4 miljoni euro kanti. Lihtne rehkendus näitab – see koht on liigkallis. Ju siis tuleb hakata haavu lakkuma.

Tagasi üles