Michael Gallagher: karistus enne kohtumõistmist

Michael Gallagher Foto: Kristjan Teedema

Meedia väidab üksmeelselt, et Mati Alaver on süüdi. Süvenemisel on lihtne märgata, et me siiski kuigi palju ei tea, milles ta on süüdi ja millist seadusesätet rikkunud.

Just enne jõule 2010. aastal kadus Inglismaal noor Joanna Yeates. Nädal hiljem avastati, et ta on mõrvatud. Kes seda tegi? Suurbritannia meedia läks hulluks ja hakkas spekuleerima, et süüdlane on tema majaperemees. Miks? Sest mees oli üsna eriskummalise väljanägemisega. See kuuldus hävitas mehe maine täielikult. Kahju jäi korvamatuks, isegi pärast tõelise tapja avastamist, kui selgus, see oli hoopis keegi teine.

Sarnane lugu juhtus Austrias 2008. aastal, kui Austria ringhääling süüdistas Thomas Kossmani nimelist arsti organite eemaldamises, raha nõudmises operatsioonide eest, mida ta polnud teinud, ja riskantsete ebavajalike protseduuride läbiviimises.

Kohtus selgus, et ükski neist süüdistustest ei põhinenud tegelikult faktidel. Aga kahju doktor Kossmani mainele oli tehtud ja tema nime puhastamiseks kulus aastaid.

Need on vaid kaks näidet sellest, kuidas meedia saab võimu kuritarvitada ja tõsiselt kahjustada inimesi ning vähendada avalikkuse usaldust avalik-õiguslike asutuste vastu. Peamine süüdlane on siin inimloomusele omane tung kiiresti langetada otsus, mis paraku põhineb eelarvamustel ja eeldustel, mitte aga faktide kainel loogilisel analüüsil – mida me teame ja mida me ei tea väidetavatest rikkumistest. Avalikku arvamust manipuleeritakse seikadega loost, ja kui mingi arvamus on juba tekitatud, siis on raske seda muuta.

Võib-olla märkate, et ükski Alaveri puudutav artikkel ei ole süvenenud seadustesse, mille põhjal teda süüdistatakse.

Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses laineid löönud sensatsiooniline lugu Mati Alaverist. Meedia tähelepanu on olnud intensiivne ja ülimalt negatiivne. Kas pole ilmselge, et mees reetis oma riigi usalduse? Kas pole ilmne, et ta pani toime kuritegusid? Kas pole ilmne, et teda tuleks karistada?

See viis, kuidas lugu on esitatud, võib vabandada seda tunnet, et vastused neile küsimustele on tõepoolest ilmsed. «Must ja valge» kaasus.

Tegelikkus on aga väga erinev. Näiteks kui Alaver väidetavalt on seadust rikkunud, siis täpsemalt, millist seadust ta rikkus? Milles teda päriselt süüdistatakse? Spordiga seotud seadused on keerulised ja on viimastel aastatel muutunud. Võib-olla märkate, et ükski Alaveri puudutav artikkel ei ole süvenenud seadustesse, mille põhjal teda süüdistatakse.

Miks siis mitte? Kas võib olla, et ajakirjanikud lihtsalt ei tea? Ma jätan selle küsimuse teile vastata.

Meie siinkohal võiksime lihtsalt kokku võtta, et kuni me ei mõista, mida ütleb seadus, ei saa me kõva häälega karjuda, et Mati Alaver on süüdi.

Teine aspekt muudab selle episoodi veel piinlikumaks meie meedia jaoks. Lubage mul esitada lihtne küsimus. Mis tegelikult juhtus? Mis on täielik lugu sensatsioonilise uudise taga? Tegelikult teame me kogu loost ainult paari seika ja ülejäänut me juba eeldame.

Me ei tea näiteks seda, mida on aja jooksul öeldud, ega ka konteksti, milles seda öeldi. Veel konkreetsemalt, kuni me saame teada, mida Alaver tegi ja missugust seadust rikkus, oleks meil mõistlik oodata, kuni kogu lugu selgub, selmet kiirustades otsustada.

Kahjuks ei ole ma näinud ühtegi ajakirjanikku seda argumenti toetamas. Tõepoolest, mitte kedagi meedias ei paista huvitavat küsimus: miks see kõik see üldse toimub? Kas seal on probleeme, mis ulatuvad kaugemale sellest, mida Mati Alaver on või pole teinud?

Kui järsemalt küsida: kas enamik meist üldse teab midagi sellest, kuidas professionaalne spordimaailm toimib – peale selle, mida näeme telerist?

Need kaks on tõsised küsimused. Kuid siin on kaalul veel olulisem küsimus. Eesti on riik, mis on uhke oma õigusriigi põhimõtete järgimise üle. Me oleme erilised oma õigusenõudmistes! Ja see uhkus on kooskõlas meie ajalooga.

Kuid õigusriigi põhimõte on, et keegi ei ole kuriteos süüdi, kuni pole olnud õiglast kohtumõistmist, mis on langetanud süüdimõistva otsuse. Süütud kuni süü tõestamiseni. Mitte vastupidi.

Meedia näib olevat unustanud, et Mati Alaveril ei ole olnud õiglast kohtuprotsessi. Samuti ei ole teda kuriteo eest süüdi mõistetud. Ja tegelikult ei pruugi ta isegi kunagi saada süüdi mõistetud.

Kõige kahjulikum on see, et vaenuliku meedia poolt tekitatud eelarvamus võib muuta õiglase kohtumõistmise keeruliseks. Tähelepanu võib muuta tema jaoks õiglasemaks kohtuprotsess. Ja isegi kui Alaver läheb kohtusse ja mõistetakse õigeks, mäletavad vähesed seda õigeksmõistmist. Enamik mäletab meediarünnakuid ja eeldab ikka veel, et need olid õigustatud – sest kus suitsu, seal tuld.

Peamine süüdlane on siin inimloomusele omane tung kiiresti langetada otsus, mis paraku põhineb eelarvamustel ja eeldustel, mitte aga faktide kainel loogilisel analüüsil – mida me teame ja mida me ei tea väidetavatest rikkumistest.

Praegune probleem meediaga tuletab meelde olulise kaasuse, mida riigikohus lahendas mõni aasta tagasi. Riigikohus otsustas, et ehkki Eesti põhiseadusega on tagatud sõnavabadus, ei kaitse see ajakirjanikke kriminaalvastutuse eest, kui nende sobimatu keelekasutus on inimesi isiklikult solvanud. Minu küsimus: kas pole praegune Alaveri kohtlemine tegelikult halvem kui keelekasutusega solvamine? Ma arvan, et on.

See toob mind erilise sündmuse juurde, mis hiljuti toimus.

Ameerika visiidil otsustas meie austatud president ära võtta teenetemärgid, mida Eesti presidendid olid Mati Alaverile andnud aastatel 2001 ja 2006. See on kummaline, sest on väga vähetõenäoline, et president Kaljulaid tegelikult teab, mida Mati Alaver tegi või ei teinud. Nagu meil, ei ole ka temal teada veel täielik lugu. Samuti ei tea ta, kas Alaver tegelikult on seadusi rikkunud.

Tundub, et president ei saanud head õigusnõu enne, kui ta tegutses. Ja tegutsenud on president nii, nagu oleks Mati Alaver kuriteos juba süüdi mõistetud – samas kui talle ei ole ametlikku kuriteosüüdistust esitatud ega ole tal olnud kohtuprotsessi. Ma väidaksin, et presidendi tegevus oli sobimatu.

Samas oleks ta saanud olla paremini informeeritud, kui meedia oleks uurinud ja esitanud tõelist lugu, selmet pakkuda sensatsiooni. Aga seda ei juhtunud ja kahju on tehtud – mitte ainult Alaverile, vaid meie presidendi institutsioonile.

Ma ei kirjuta seda, et Mati Alaveri puhtaks pesta. Tegelikult ma ei saagi seda teha.

Ka mina ei tea, mis tegelikult juhtus ja kuidas see mõjutaks kriminaalmenetlust. Tean siiski, et meedia käitub vastutustundetult, koheldes Alaveri kurjategijana, enne kui tal on olnud õiglane kohtuprotsess. Ja see on midagi, mida me võiksime mõelda.