Palun vabandust klišeede pärast, aga kui Tartus loetaks ainult luuletusi ja sõimataks ärikaks igaüht, kellel on autojuhiload, oleks siin elamine tõepoolest talumatu. Meie, tartlased, ei pea armastama mõtet tehasest, kus Eesti metsad peldiku- ja piiblipaberi tooraineks keedetakse. Ent kõik meist ei pea ka Eesti metsa halghaaval ahju toppides pärandkultuurist või naisuuringutest magistritöid vorpima.
Viimatisel Maarjamõisa füüsikahoones toimunud Garage48-l tegin eksperimendi. Kutsusin kaasa Kristiina Ehini, Jüri Kolgi, Mare Sabolotny ja Kerstin Vesteli, et koos kohapealt leitud meeskonnaga kirjutada raamatukese jagu lugusid ning esitada need põneval tehnoloogilisel kujul. See saigi neljakümne kaheksa tunniga tehtud. Programmeerijad lõid linnaloodusse asetatud lugude kaardirakenduse ning insenerid-disainerid meisterdasid valgustatud pleksiklaasist lehtedega installatsiooni – uutmoodi raamatu. Osa lugudest tõlkis mitu olulist läti romaani eestindanud Ilze Talberg läti keelde – nii et kahe ööpäevaga saab luua mitte ainult tehnoloogiliselt põnevat, vaid ka rahvusvahelise ambitsiooniga kirjandust.
Ajutööga tegelevate ettevõtete aina märgatavam rahvusvaheline edu on miski, mis nõuab kiirust ja efektiivsust. Kumbki neist ei sobi stereotüüpse nägemusega sellest, kuidas Tartus asjad voolavad. Voolavad, paika loksuvad, õgvenevad – ükski neist kolmest modus operandi’st ei tule kõne alla, kui tahad üleilmses äris läbi lüüa. Tingimata ei võrsu igast häkatonist edukaid ettevõtteid, aga sünnib koostöökogemus seni võõraste inimestega.
Eriti tegi heameelt, et Garage48 häkatonil osales Kristiina Ehin, kes on teinud tublit tööd Emajõge, Peipsit ja kogu Eestit ohustanud metsakeedutehasega võitlemisel. See lükkab näitlikult ümber süüdistused, justkui vaenaks Tartu kultuuritegelased igasugust ettevõtlust ja tehnoloogiat.
Küllap juhtub Maarjamõisa kandi uutes ülikooli hoonetes veelgi põnevat, millest ma pole osa saanud. Kasvõi geenitehnoloogia võib vabalt olla Eesti Nokia. Mis saladust varjas medkooli ühikas vanasti, ei tea ma endiselt. Ju võib olla küll, et sel on takkajärgigi ergastav mõju, mis sunnib ümbruskonnas tegutsevat rahvast uusi ideid sünnitama ja ellu viima.