Tartu keskmisest mitu korda hõredamalt asustatud Maarjamõisas on vähe elanikke, aga palju inimesi – seal asuvad ülikooli õppehooned, ühiselamud ja kliinikum. Kui lõunaeestlane on kehva tervisega, satub ta üsna kindlasti Maarjamõisa. Hea tervisega ja füüsiliselt aktiivne tartlane satub sinna veel kindlamini – kasvõi hüppeliigese nihestusega erakorralise meditsiini osakonda.

Vanemad mehed teavad rääkida Maarjamõisas asuvast medkooli ühikast. Need jutud on alati kuidagi ümmargused, justkui kästaks mul endal edasi fantaseerida ning ehkki ma ei taha, kujutan siiski ette midagi salapärast, kättesaamatut ja seksuaalset. Pärast seesugust jutuajamist on alati tunne, justkui oleksin millestki ilma jäänud, aga samas ka pääsenud.

Maarjamõisa peaks tulevikus välja viima trammiliin, kui Tartu arvamusliidrid selle vastu liiga valjult kaeblikku vilet ei laseks. Lõpp-peatus asuks tõenäoliselt Ostwaldi tänaval. Teadsite, et on Nobeli auhinna laureaadi, füüsikalise keemia ühe rajaja Friedrich Wilhelm Ostwaldi nime kandev tänav? Väga tubli. Mina pidin Wikist järele vaatama. Ostwaldi tänav on minu jaoks tähtis, sest seal asuvas ülikooli uues füüsikahoones on mitu aastat toimunud Garage48 riistvara ja kunstide arendusvõistlus. Ehk häkaton.

Millegipärast leidub õigekeelsussõnaraamatus ökoton, häkatoni pole. Asi ise käib nii, et reede õhtul esitlevad julgemad osalejad ideid, edukamate juurde koguneb tavaliselt võhivõõrastest koosnev meeskond, kes idee kahe ööpäevaga teoks teeb. Tublimad saavad auhinna, aga kõik saavad uusi tegusaid tuttavaid ja kiire tegutsemise kogemuse. Nagu idufirmas – sõna, mis kõlab küll silmapaistvalt inetult, ent tähistab suure edupotentsiaaliga alustavaid ettevõtteid. Mõned endised Eesti idufirmad on üleilmseks hiiuks kasvamas, näiteks Taxify/Bolt, Transferwise või Monsanto poolt raske raha eest alla kugistatud VitalFields.

Palun vabandust klišeede pärast, aga kui Tartus loetaks ainult luuletusi ja sõimataks ärikaks igaüht, kellel on autojuhiload, oleks siin elamine tõepoolest talumatu. Meie, tartlased, ei pea armastama mõtet tehasest, kus Eesti metsad peldiku- ja piiblipaberi tooraineks keedetakse. Ent kõik meist ei pea ka Eesti metsa halghaaval ahju toppides pärandkultuurist või nais­uuringutest magistritöid vorpima.

Viimatisel Maarjamõisa füüsikahoones toimunud Garage48-l tegin eksperimendi. Kutsusin kaasa Kristiina Ehini, Jüri Kolgi, Mare Sabolotny ja Kerstin Vesteli, et koos kohapealt leitud meeskonnaga kirjutada raamatukese jagu lugusid ning esitada need põneval tehnoloogilisel kujul. See saigi neljakümne kaheksa tunniga tehtud. Programmeerijad lõid linnaloodusse asetatud lugude kaardirakenduse ning insenerid-disainerid meisterdasid valgustatud pleksiklaasist lehtedega installatsiooni – uutmoodi raamatu. Osa lugudest tõlkis mitu olulist läti romaani eestindanud Ilze Talberg läti keelde – nii et kahe ööpäevaga saab luua mitte ainult tehnoloogiliselt põnevat, vaid ka rahvusvahelise ambitsiooniga kirjandust.

Ajutööga tegelevate ettevõtete aina märgatavam rahvusvaheline edu on miski, mis nõuab kiirust ja efektiivsust. Kumbki neist ei sobi stereotüüpse nägemusega sellest, kuidas Tartus asjad voolavad. Voolavad, paika loksuvad, õgvenevad – ükski neist kolmest modus operandi’st ei tule kõne alla, kui tahad üleilmses äris läbi lüüa. Tingimata ei võrsu igast häkatonist edukaid ettevõtteid, aga sünnib koostöökogemus seni võõraste inimestega.

Eriti tegi heameelt, et Ga­rage48 häkatonil osales Kristiina Ehin, kes on teinud tublit tööd Emajõge, Peipsit ja kogu Eestit ohustanud metsakeedutehasega võitlemisel. See lükkab näitlikult ümber süüdistused, justkui vaenaks Tartu kultuuritegelased igasugust ettevõtlust ja tehnoloogiat.

Küllap juhtub Maarjamõisa kandi uutes ülikooli hoonetes veelgi põnevat, millest ma pole osa saanud. Kasvõi geenitehnoloogia võib vabalt olla Eesti Nokia. Mis saladust varjas medkooli ühikas vanasti, ei tea ma endiselt. Ju võib olla küll, et sel on takkajärgigi ergastav mõju, mis sunnib ümbruskonnas tegutsevat rahvast uusi ideid sünnitama ja ellu viima.