Sirje Toomla: keel kui maja
Keele teritaja

Sirje Toomla

FOTO: Margus Ansu

Suur kirjamees ja mõtleja Lennart Meri on keelt võrrelnud massiivse palkmajaga. Nii nagu me oma koju laseme külalisi, võtab keel vastu sõnu siit ja sealt. Mõni sõna läheb rändama ja kaob, teine on jällegi mõne aja pärast ukse taga tagasi, mõnele paotatakse küll uks, aga tõrjutakse juba esikus.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Palju ikka on veel neid, kes kasutavad igapäevases kõnes sõnu, nagu kasunaine, kolhoos või kedervars. Selliseid Wiedemanni sõnastiku sõnu nagu näiteks nõõdska, ilbuma, jõhve või koomits pole tavaline tänapäeva eestlane kunagi suhu võtnud, lugenudki mitte. Need kõik on olnud eesti keele sõnad ehk täieõiguslikud majaelanikud. Võimalik, et millalgi tulevikus räägivad tudengid jõhvest eksamist või naine toob turvast hoopis koomitsast.

Sama teed on läinud ka hulk slängisõnu, need tulevad, et siis sama kiirelt kaduda. Keegi ei lausu naljalt enam tervituseks «Moens!» ja hüvastijätuks «Paksii!», samas ei saa kesk­ealised aru, kui nende teismelised järeltulijad räägivad prankimisest või et keegi on normi.

Tagasi üles