Tartu kahest jäätmejaamast võivad soovijad tasuta võtta mööblitükke taaskasutamiseks ning Tartu linn on jaamade haldajaga pidanud nõu, kuidas teha nii, et esemeid saaks uuesti ringlusse rohkem saata. Sel põhjusel kavandatakse ühte jaama väikest töökoda, kus vanu asju üles vuntsida.
Omajagu ühe vana ja teise uut rändab jäätmejaama
«Oleme huvitatud kahel põhjusel. Esiteks, et rohemajandust hoogustada. Teine pool on puhtalt majanduslik, sest kui jaama haldajal teatud kogus täis saab, peab linn rohkem maksma iga ületatud tonni pealt,» selgitas Tartu linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak.
Küsimus on aga mitmetahuline. Jäätmejaamad ei ole mõeldud vahetuskeskuseks, neis on kitsas ja liiatigi on suure tõenäosusega üleliigse eseme omanik proovinud seda ka muudmoodi loovutada, olgu siis müüa portaali Osta kaudu, Facebooki taaskasutusgruppides või taaskasutuskeskustes. Taaskasutuskeskusi, mille tegevust linn toetab, on linnas kaks.
Jäätmejaam on ikkagi viimane sihtkoht, kus asjade tasuta loovutamine on sisse seatud selleks, et neid metsa alla ei poetataks. Varem aadressi järgi Turu, nüüd aga uuel Selli tänaval asuva jäätmejaama töötaja Viktor Raudmäe ütles, et mööbel kasutatakse ikkagi peaaegu lõpuni välja. Puitmööbel on sageli tükkideks tehtud, sest siis on lihtsam tuua.
Tasuta, aga küsima peab
«Meil on lepingus kirjutatud, et kodanikud võivad siia tulla ja vabalt võtta, aga kooskõlastatult siiski jäätmejaama töötajatega,» ütles Haak. «Saab ka kinni panna, on ju loogiline, et laia madratsit tavalisse autosse ei pane. Täitsa viisakad madratsid – sellised asjad lähevad kiiresti. Tudengitele sobib, eks nad teevad enne küll puhastust.»
Jäätmejaamas on tava ka see, et kui keegi mingit kindlat eset või detaili soovib, olgu aknaraami või tammepuust laudu, siis need pannakse küsijale ka kõrvale.
Läinud neljapäeval oli valik Selli tänava jäätmejaama laos lai: lisaks madratsitele kappe, tugitoole, laudu. Nüüd peab linn plaani sinna jaama teha keskkonnainvesteeringute keskuse toel juurdeehitis, et oleks rohkem ruumi asjade hoidmiseks, aga eeskätt selleks, et luua töötuba, kus soovijad saavad mööblitükid kohapeal ära parandada ja puhastada. «Mõni laud vajab uut jalga, mõni lauaplaat uuesti kantimist, mõnd oleks mõtet lakkida,» selgitas Haak.
Jäätmejaamas on tema sõnul tava ka see, et kui keegi mingit kindlat eset või detaili soovib, olgu aknaraami või tammepuust lauda, pannakse need küsijale ka kõrvale.
Raskusi kipub tihti tegema see, et mõned inimesed tahavad jäätmejaama toel vanakraamipoodi pidada, passivad peale ja panevad asjad Ostasse müüki. Vahel viivad suured kogused ära. Kui lõpuks kaubaks ei lähe, tuuakse koormaga tagasi.
«Jäätmejaam on mõeldud tavatoojatele, kellel paar-kolm asja, kuid kui laupäeval saab konteiner ühe korraga täis, pole muud enam võimalik sinna mahutada,» ütles Haak. «Vastu võtma nad peavad, aga suuremad kogused tuleb ikka enne kokku leppida.»
Kõike ei saa
Jäätmejaamas käiakse otsimas ka elektroonikat, aga seal on konks – kes vastutab, kui seade osutub ohtlikuks, nentis Haak. Otsitakse ka metallesemeid, aga neid tasuta võtta ei saa. Põhjus selles, et mõned materjalid on jaama haldavale ettevõttele Eesti Keskkonnateenused tuluallikas, jäätmed saab toormena maha müüa. Muidugi, kui on tegu väärtuslike esemetega, on kokkulepped vahel võimalikud.
Eesti Keskkonnateenuste Lõuna regiooni juht Kalle Voogla ütles, et jäätmejaamades suuri ladusid pidada ei saa, et sadu mööblitükke hoida.
«Ei ole ju mõtet lageda taeva alla pehmet mööblit korjata, lootes, et keegi kunagi ehk tahab seda,» nentis ta. «Kui meie töötaja on hinnanud, et üks või teine mööblitükk võiks minna taaskasutusse, siis see ongi tema hinnang tavainimese arusaamast lähtudes. Mõni võtab ära ka kollakaks tõmbunud madratsi, et sobib, aga keegi on selle ju ära visanud. Mõni viskab ära ka päris valge madratsi,» lisas Voogla.