E-valimised ei kasvata valimisaktiivsust ega ka rahva sidet oma riigiga. Psühholoogia lihtne tõsiasi: inimesed hindavad seda, kuhu nad on palju investeerinud. Investeerinud mitte tingimata rahalises mõttes, sest ka aeg, emotsioonid ja mõtted lähevad arvesse ning loovad seost.
Natuke aega enne 3. märtsi valimispäeva oli üldine e-rahva rõõmupäev – siis, kui tuli uudis, et riigikogu e-hääletusel tehti suur rekord. Kui 2015. aasta riigikogu valimistel andis interneti vahendusel hääle 19,6 protsenti, siis nüüd ligi 28 protsenti valimisõiguslikest kodanikest.
Sotsiaalvõrgustikes teatati üksteise võidu, et kes andis oma hääle hommikul voodis, kes soojal maal basseini ääres lesides – nii mugav ja lihtne oli see. On üsna loogiline ennustada, et e-häälte osakaal kasvab ka edaspidistel valimistel, sest inimesed tahavadki elus mugavalt ja lihtsalt hakkama saada. Paraku rõõmustame aga pealiskaudse asja üle, sest õige pea sai selgeks seegi, et üldine valimisaktiivsus kõige selle mugavuse keskel pole sugugi suurenenud, vastupidi.
Kõigil neil, kes on aastaid enne valimisi arutlenud selle üle, kuidas päikesepaiste ja paduvihm mõjutavad valijat kas jaoskonda minema või koju jääma, on nüüd jutt otsas.
Selge on see, et tee valimistel osalemine nii mugavaks kui tahad, sel pole mingit pistmist inimeste sooviga kodanikuna riigi elus kaasa rääkida, vähemalt mitte sel kõige klassikalisemal, riigiasjade otsustajate valimise moel. Jah, võibolla jätab ilm koju neid valijaid, kellest valimisjaoskond kaugele jääb või kes muidugi osalevad vaid siis, kui tõesti midagi muud pakilist sel päeval plaanis pole, aga seal ongi mõju piir – mugavusega ei saa inimesi meelitada oma valimisõigust väärtuslikuks pidama ja seda kasutama.
Kõigil neil, kes on aastaid enne valimisi arutlenud selle üle, kuidas päikesepaiste ja paduvihm mõjutavad valijat kas jaoskonda minema või koju jääma, on nüüd jutt otsas.
Õigupoolest pole selles midagi imelikku, sest odavaid ja mugavaid asju ei kiputagi väärtustama. Psühholoogia lihtne tõsiasi: inimesed hindavad seda, kuhu nad on palju investeerinud. Investeerinud mitte tingimata rahalises mõttes, sest ka aeg, emotsioonid, mõtted lähevad arvesse ja loovad seost.
Kohati on see varasemast panusest sõltuv väärtustamine täiesti ebaratsionaalne, aga mis teha. Ei taheta endale ja teistele tobe paista, uusi investeeringuid tehes uusi ja tundmatuid riske võtta ning seega püütakse end veenda, et vahel aja jooksul üha kahtlasemana paistev varasem investeering on end ära tasunud. Näiteid selle kohta on igapäevaelus küllaga.
Kallim, kelle enda kõrvale saamiseks pidi eriti palju vaeva nägema, tundub eriti tore ja tema halbu külgi me ei pane tähele või pisendame tühiseks. Kui auto eest on tulnud kõvasti raha välja käia, on väga ebamugav tema puudustest rääkida. Kõrgkool, mis ise on valitud ja kus õppides on rohkelt aega kulutatud – selle diplomit tahaks ikka kiita. Suhet, millesse on investeeritud pikki aastaid (emotsioonidest rääkimata), on väga raske lõpetada – teinekord isegi siis, kui ollakse tõeliselt õnnetu või on suhe lausa vägivaldne.
Eelnev suhtejutt käib ka töösuhte kohta. Kui ollakse pikki aastaid ühes asutuses või firmas töötanud, on tulnud seal raskeidki aegu üle elada, siis ollakse teinekord eriti lojaalsed ja lausa pahandatakse inimestega, kes ütlevad, et oled palju paremat väärt. Mis tahes elualal tehtud investeering püsib meeles ja mõjutab kõvasti meie hinnanguid ning jah, ei lase meil ka hinnata samamoodi investeerimist jätkates tekkivaid kulusid tulevikus.
Seda loogikat teades on võimalik muidugi õlgu kehitada ja inimesi lollideks nimetada. Aga oleks ka võimalik mõelda, kuidas selle teadmise abil tekitada rahvas just riigiga seoses rohkem seda investeerija tunnet – ja motiveerida neid oma riiki ka päriselt panustama.
Valimisaktiivsuse protsent on vaid number, tegelikult oleks ju oluline see, et inimestele Eesti käekäik päriselt korda läheks. Meeles peab pidama seda lihtsat tõsiasja, et kui keegi investeerib, tahab mõistliku aja jooksul midagi tagasi saada. Me tahame natukestki tootlust, seegi on inimlik. Mõni on kannatlikum ja on nõus aastaid kurtmata panustama, teine on kärsitum. Maksud on üks viis, kuidas me oma riiki panustame ja millega seoses vahel mõtleme, kas riik selle eest meile ikka midagi piisavalt vastu annab. Aga sellest ei piisa. Maksude mõtlematu tõstmine valitsuse poolt inimestes kodanikuks olemise rõõmsat tunnet ei tekita, tekitab pigem trotsi – sest meile ei meeldi, kui meile püütakse «maha müüa» investeerimiskohustust, mille mõttekust pole kas püütudki selgitada või kus meilt eeldatakse suuremat panust, kui meile sobib.
Ma usun, et ka kõige suurematel e-riigi fännidel oleks päris kole mõelda, kui rahva seas hakkakski domineerima mõte, et Eesti edendamiseks piisab vahel harva võrguilmas mõne mugava või emotsioonist kantud kliki tegemisest.
Teeme oma peas, enamasti ikka alateadlikult, kiired kulu-tulu arvutused ja kui saame tulemuseks, et praegused investeeringud peaksid olema meie jaoks üle mõistuse suured, nende mõte ja tuleviku võimalik tootlus kahtlane, siis me investeerida ei taha.
Riiklikel tähtpäevadel kohtab kõvasti riigimehi- ja naisi, kes panevad inimestele südamele, et käsi pikalt ees riigilt alati toe ootamise ja tolle viibimise korral kirumise asemel tuleks mõelda sellele, mida ise saad Eesti heaks teha, kuidas saaksid ise riiki panustada. Ehk tasuks kõigil neil manitsejatel selle kõrval aga rohkem meeles pidada, et rahvas ei investeeri sellepärast – olgu siis rõõmsamalt makse makstes, valimistel osaledes või kodanikuühendusi luues – et neile pole piisavalt selgeks tehtud, mis on investeeringu mõte ja millal sellest tulu tõuseb.
Need erakonnad ja poliitikud, kes on nii kangesti mures, et inimesed kas ei osale valimistel, valivad valesti ja saavad asjadest üldse valesti aru, võiksid muidugi mõelda, kuidas oma vahendite abil – olgu selleks siis parteidele riigi poolt mõeldud rahaline tugi või parteiliikmete aeg ja mõistus – rahva seas valgustus-, aga tegelikult müügitööd teha. Neli aastat, mis valimiste vahele jääb, on üksjagu pikk aeg. Selle jooksul jõuab heade müügimeeste nipid selgeks õppida küll, kui on tahtmist saada inimesed heade kodanikena riiki üldiselt või eelkõige kindlat sorti vaadetesse ja käitumistesse investeerima. Alustada tuleb muidugi mõista inimeste vajaduste ja soovide selgekstegemisest.
Võibolla tuleks poliitikutel prooviks alustada aga sellest, kuidas müüa inimestele maha mõte, et riiklikel pidupäevadel sotsiaalvõrgustikus oma profiilipildi ühe klikiga sinimustvalgeks võõpamise ja isamaalisusest nõretava postituse tegemise asemel võiks just sel päeval mingi natukegi tõsisema investeeringu teha? Päriselt hommikul vara koos päikesega tõustes lipu maja külge panna, seda alustuseks, ja siis uurida välja, kellele ja kuidas saaks midagi konkreetset head tehes kasulik olla.
Ma usun, et ka kõige suurematel e-riigi fännidel oleks päris kole mõelda, kui rahva seas hakkakski domineerima mõte, et Eesti edendamiseks piisab vahel harva võrguilmas mõne mugava või emotsioonist kantud kliki tegemisest. Nii odavalt, nii väikeste investeeringute najal järgmist sadat aastat Eesti riik kardetavasti vastu ei pea.