Millal te viimati ütlesite kellelegi, et armastate teda? Kas täna hommikul? Või eile õhtul enne magama jäämist? Vahest kuu, isegi aasta eest? Võib-olla te enam ei mäletagi.

Mõnele on need kolm sõna argised. Teine neid asjatult ei kuluta. Kolmanda sisse jäävad need igaveseks kinni ega tulegi välja, sest armastust saab ju näidata teistelgi viisidel. Ehk jäävadki need sõnad argipäeva jaoks liiga kangeks? Aga kui see ongi nii, siis kindlasti mitte täna, naistepäeval.

Sellepärast oleme andnud kuuele Tartu mehele võimaluse kirjutada armastuskiri oma kõige kallimatele, olgu nad siis nimeliselt välja toodud või ei. Selle võis kirjutada ükskõik kellele: emale, tütrele, kaasale või hoopis naistele üldises mõttes. Kirjad valmisid otse, südamest, oma sõnadega. Ja nii mõnigi neist kirjutas oma elu esimese armastuskirja.

Nii on kõik kirjutajad väärt seda, et kuulda võimalikult tihti kolme lihtsat sõna: ma armastan sind. Aga miks ja kui tihti või harva need kuus meest ise neid sõnu lausuvad?

Mart Noorma

FOTO: Konstantin Sednev

MART NOORMA

Tartu ülikooli kosmose- ja kaitsetehnoloogiate professor

Kirjutan seda armastuskirja teile, oma kolmele lemmiknaisele, küll ajalehe palvel, kuid siiski suurima rõõmuga, sest minu tunded teie vastu on sedavõrd tugevad, et ootavad kannatamatult iga võimalust väljendatud saada. Rahvusvaheline naistepäev on selleks igati kohane, kuigi saan uhkusega kinnitada, et oma tundeavaldusi teie vastu pole ma tagasi hoidnud ka ühelgi teisel päeval.

Mu armsad lemmiknaised, olete olnud mu elus juba palju aastaid ning olen iga ühiselt elatud päevaga järjest õnnelikum. Eriti siis, kui esimesele naisele liitus teine ja siis kolmas. Ilmselt ongi kolm naist ühele mehele täiuslik komplekt. Minu südames on teie kõigi jaoks oma kindel koht ja kuna armastusel on palju eri varjundeid, ei jää keegi teist kunagi mu elus kõrvalosatäitjaks.

Oleme koos õppinud õnnelikult elama. Alguses olin õpilane mina. Õppisin oma pere eest hoolitsema ning elama nii, et mu lähedastel oleks minuga hea koos olla. Siis olin mina õpetajaks ning püüdsin anda edasi oma kogemusi. Nüüd oleme kõik võrdsed panustajad ja nautijad. Teooria ütleb, et kõige suurema tõenäosusega elame õnnelikku elu, kui aitame oma tegevusega suurendada üldist õnnetaset enda ümber. Siis peegeldab see õnn meile tagasi ja saavutatud nauding on mitmekordne. Selline harmoonia vajab muidugi kõigi pereliikmete ühist panust, mis ei pruugi alati olla kerge või iseenesestmõistetav. Tunnen iga päev, et olen kindlasti maailma kõige õnnelikumate meeste hulgas, sest tean, et võin alati oma lemmiknaistele kindel olla.

Mu armas ema Leida, mu armas abikaasa Anu, mu armas tütar Karolina, aitäh teile kogu selle ühiselt loodud õnne eest!

Ants Johanson

FOTO: Erakogu

ANTS JOHANSON

pärimusmuusik, muusikateadlane

Kuidagi väga pikaks on see reis läinud. Mis sest, et siin on head sõbrad ja iga päev kuuleme võrratut iiri muusikat, ka kontserdid on olnud päris menukad. Kõhud on täis, särgi- ja sokimuret pole. Aga ikkagi tahaksin juba koju saada.

See ei ole esimene kord, kui taban end juurdlemast, mis see mu kodutunne ja koduigatsus ikkagi on. Et mismoodi oleks tulla, keerata uks lukust lahti, võtta saapad ära, võib-olla teha tass kohvigi ja hakata arvutit vaatama ning rohkem kedagi tulemas ei olekski? Ei sind, ei lapsi, mitte kedagi.

Kui võimalik, siis ei tahaks seda proovidagi. Küsimus ei ole ju iseenesega hakkama saamises. Või just ongi too naise hoolimise vägi mu ära hellitanud? Mugav olen muidugi. Võib ka olla, et olen sinuga liiga ära harjunud? Pigem aga on see, et on hea ja rõõmus olla, kui sina kah kodus oled. Mul on hirmus kahju, et olen sulle aastate jooksul hulga meelehärmi ja haiget teinud, ent olen seda õnnelikum, et mul veel üldse see kodu on.

Kuidas selles loodusfilmis oligi, et üks pingviin haub mune ja teine on nädalaid ära merel süüa püüdmas ja kui too siis tuleb, leiab ta eksimatult oma pingviini üles ja koos aetakse oma pereasja edasi.

Sina oledki kodu. Naine teeb kodu. Ma ei kujuta ette, et igatseksin taga korterit. Või tühja maja. Nii et koduigatsus on tegelikult sinu­igatsus.

Mõni päev veel ja hakkame tagasi tulema. Kui aknas tuli põleb, siis tean, et sina oled juba kodus.

Kalli.

Hannes Kaljujärv

FOTO: Kristjan Teedema

​HANNES KALJUJÄRV

näitleja

Tihti näed Sa mind peegli ees seismas, rind kummis, näol võitjanaeratus. Milline edevus, mis eneseimetlus, mõtled Sa.

Vale puha. Sa ei aima ka tegelikku põhjust. Ma ütlen Sulle.

Ma vaatan õnneseent. Sest see ma ju olen. Ma vaatan ennast ja ei suuda uskuda oma õnne. Millega ma küll olen selle ära teeninud.

Et sa oled mind talunud, mulle andestanud, jaganud mulle oma lembust, julgustanud, õpetanud, rõõmustanud.

Sina, minu ema, minu naine, minu tütar. Mind, oma poega, meest, isa.

Mikael Meema

FOTO: Sille Annuk

MIKAEL MEEMA

püstijalakoomik, Comedy Estonia liige

Lugesin just kogumikku halvimatest naistegelaste kirjeldustest, millega meessoost autorid on hakkama saanud. Kokkuvõtlikult: hästi palju erinevaid tegu- ja omadussõnu rindade kujutamiseks. Kohati ajas naerma, aga jumal tänatud, et oleme jõudnud aega, kus naised saavad oma lood ise kirjutada. Olgu kangelannaks president või peaminister – kõik väravad on viimaks valla.

Eriti inspireeriv on näha naisi, kes on lahti lasknud iganenud mustritest ja mallidest. Naisi, kes ei karda enam otsekoheselt ei öelda, kartmata mõne mehe hapra ego riivamist. Naisi, kes seisavad oma uskumuste ja seisukohtade eest, pehmendamata neid hüsteerilise publiku reaktsiooni hirmus. Vaprad amatsoonid, valküürid, kes on segastel aegadel teerajajad. Soovin teile head naistepäeva ja üldse mõnusat reedet, püsige kursil, hoidke meelekindlust ja ärge laske kibestunud kriitikute sõnadel end mõjutada. Kirjutage julgelt omaenda lood. Ägedad ja vägevad olete, naised.

Peeter Volkonski

FOTO: Kristjan Teedema

PEETER VOLKONSKI

vürst

Mulle pole kunagi meeldinud kirju kirjutada. Võib-olla sellepärast, et kujutan liigagi hästi ette, kuivõrd paremini ja ilmekamalt ma seda kõike jutustaksin. Luuletustega on teine asi – need lihtsalt tulevad, nad lihtsalt antakse ja sulle jääb vaid üleskirjutamise vaev. Aga antakse tavaliselt armastusluuletusi. Ja antakse siis, kui sa mõtled mõnele tüdrukule. (Ka sõna «naised» pole mulle kunagi meeldinud, ilmselt meenuvad piinlikud üleelamised lapsepõlvest seoses naistesauna ja naistejuuksuriga.) Kirjutad luuletuse üles ja annad tüdrukule. Aga tüdrukuid võib olla mitu. Ja igaüks teab ainult neid luuletusi, mis temani jõuavad. Kui ma nad nüüd kõik koos mingis lehes või raamatus avaldaksin, tekkiksid kohe küsimused: aga kellele see on? A miks sellele on nii öeldud, a mulle ainult nii? Seda jama ei ole üldse vaja. Seletuskirja siiski kirjutasin. No et oleks selge. Et ei oleks jama.

Toomas Asser

FOTO: Sille Annuk

TOOMAS ASSER

Tartu ülikooli rektor

Vivant omnes virgines

Faciles, formosae.

Vivant et mulieres

Tenerae amabiles

Bonae laboriosae.

Elagu kõik neiud,

meeldivad ja kaunid,

elagu me naised õrnad,

armsad ja töökad.

Akadeemilise hümni «Gaudeamus» ajatud read väljendavad ka minu imetlust ja austust naissoo vastu. Kuigi «Gaudeamus» viitab muu hulgas naiste õrnusele, ei nimeta ma teid õrnemaks sooks. Me oleme tunnistanud naiselikuks asju, mis on jõulised ja kestvad, ent mida me peame ometi hoidma: meie emakeel, meie Emajõgi, meie alma mater.

Kuigi Tartu ülikooli üliõpilaste ja töötajate hulgas on mehi ja naisi pea võrdselt, mõtleme ülikoolist kui emast, naisest, kes on meile armas. Armastuse, siira austuse ja uhkusega imetlen teid, meie ülikooli naispere. Olete olnud kõiges head. Olete need, kes oskavad enda eest seista. Kui vaja, siis ka enda kaitseks välja astuda!

Mu süda on tänu minu perekonnale armastust täis. Olen seda jaganud nii enda abikaasa kui tütrega ja olen saanud nende armastuse rõõmuga vastu võtta. Olen imetlusega tunnistanud nende jäägitut pühendumust oma perele ja tööle. Ka kiindumust oma erialasse ei saa väljendada arvudes, niisamuti kui inimeste lähedust ei saa mõõta masinatega.

Nii on mõõtmatu ka minu kiindumus meie alma mater’isse. Emadel paistab olevat kombeks tegutseda oma võimete piiril, kui olukord seda nõuab, ohverdades iseenda vajadusi. Nii ka sinul, me alma mater. Sa oled üle elanud ka kõige rusuvamad ajad, saatnud kõigile takistustele vaatamata oma poegi ja tütreid ellu väärtusliku teadmiste pagasiga. Oled hoidnud oma isamaad ja emakeelt ning aidanud kaasa nende õitsengule.

Ma luban sinu eest seista, mu alma mater.