Jüri Laurson: kündmine kindlustab tervisliku mahetoidu

Jüri Laurson

FOTO: Margus Ansu

Tänapäevalgi kimbutavad inimesi mitmesugused haigused, mille tekkepõhjusi on keeruline kindlaks määrata isegi nüüdisaegset meditsiinitehnikat kasutades. Soovitatakse järjepidevalt süüa mahetoitu, kuna see on tervislikum. Aga kuidas saab tarbija kindel olla, et ostetud kaup on mahe ja toodetud kahjulikke taimekaitsevahendeid ja mineraalväetisi kasutamata?

Väga tähtis on ostjal teada, et ei oleks kasutatud ka sünteetilisi lõhna-, maitse- ja värvaineid. Kauba hinna ja meeldiva jutu järgi pakendil mahetoodet eristada ei ole võimalik.

Mahepõllumajanduslikul tootmisel sügiskünni mõju tähtsusest saagikusele teadsid Eesti põlluharijad juba üle tuhande aasta tagasi – sügiskünd toob suurema saagikuse põllumajandussaaduste kasvatamisel. Põllu kündmisel kasutati tol ajal loomade järel veetavat vannast või harkatra. Edasiminek maaharimisel toimus siis, kui põllu kündmisel hakati kasutama rauast kahehobusehõlmatra. Eriti suur hüpe põllumajanduses toimus, kui võeti kasutusele traktor ja poolvint- või vinthõlmaga ader. See võimaldas sügiskündi kvaliteetselt ja kiiresti peale viljalõikust teha.

Põllumees teadis, et niipea kui põld on vilja alt vabanenud, on vaja kohe künda. Ega asjata vanasti maaharijad öelnud, et sirbi järel käib ader. Vinthõlmaga adraga kündmisel pöörab ader künniviilu nii ümber, et kõrs ja umbrohi koos umbrohuseemnete ja taimekahjuritega pööratakse 22–25 sentimeetri sügavusele vao põhja, kus nad hävivad. See võimaldab ühtlasi mulda viia ka viljakuse suurendamiseks orgaanilisi väetisi, nagu sõnnik ja kompost.

Künd tagab, et pärast vilja koristamist on maapind kobe ning laseb mulda õhku ja niiskust, mille kaasabil tekivad lagunemisprotsesside tagajärjel mulda taime toiteollused.

Ega asjata vanasti maaharijad öelnud, et sirbi järel käib ader.

Künni ärajätmise korral muutub mulla elustik, aeglustub huumuse lagunemisprotsess mullas ja orgaanilise aine huumuseks muutumine.

Künd on maailmas pälvinud suurt tähelepanu mahepõllundussaaduste tootmisel, kus korralik künd põlluharimisel mängib saagikusel tähtsat osa.

Põllumajandusteadlane Arvo Sirendi on kümmekonna aasta eest kirjutanud, et künnitöö kvaliteedi erinevus põhjustab enam kui kahekordse saagierinevuse.

Halva künni korral võib saak ka täielikult ikalduda.

Sestap tekitab hämmeldust jaanuarikuus Postimehe Maa Elu lisas ilmunud artikkel «Künnist loobumine annab kokkuhoidu», kus kiidetakse, et energiamahukast künnist loobumise korral kulub ühe hektari künnil 15–20 liitrit diislikütust, kuid traditsioonilisel mullaharimisel kokku umbes 40 liitrit hektari kohta.

Jah, kütust kulub küll poole vähem, kuid mullaharimist asendab üldhävitav glüfosaat, kas sügisel või kevadel.

Minu arusaama järgi hävitame kündmise ärajätmisel ja pinnasemürgitamisega eluslooduse pinnases. Järelikult saavad sügavkündi endale lubada ainult mahetootjad, kelle toodangu eest makstakse rohkem.

Mis on siis halvem, kas maaharimisel traktorites diislikütuse kasutamine või inimese tervisele kahjulikud herbitsiidid? Uuringutes on leitud, et need võivad soodustada vähi teket.

Kas tähtsam on kokku hoida maaharimisel raha kütuselt ning kasutada glüfosaati või teha rohkem selleks, et vähem inimesi haigestuks raskelt ravitavatesse haigustesse, mille ravi on kulukas ning tihti pole tulemuslik?

Tagasi üles