Künd on maailmas pälvinud suurt tähelepanu mahepõllundussaaduste tootmisel, kus korralik künd põlluharimisel mängib saagikusel tähtsat osa.
Põllumajandusteadlane Arvo Sirendi on kümmekonna aasta eest kirjutanud, et künnitöö kvaliteedi erinevus põhjustab enam kui kahekordse saagierinevuse.
Halva künni korral võib saak ka täielikult ikalduda.
Sestap tekitab hämmeldust jaanuarikuus Postimehe Maa Elu lisas ilmunud artikkel «Künnist loobumine annab kokkuhoidu», kus kiidetakse, et energiamahukast künnist loobumise korral kulub ühe hektari künnil 15–20 liitrit diislikütust, kuid traditsioonilisel mullaharimisel kokku umbes 40 liitrit hektari kohta.
Jah, kütust kulub küll poole vähem, kuid mullaharimist asendab üldhävitav glüfosaat, kas sügisel või kevadel.
Minu arusaama järgi hävitame kündmise ärajätmisel ja pinnasemürgitamisega eluslooduse pinnases. Järelikult saavad sügavkündi endale lubada ainult mahetootjad, kelle toodangu eest makstakse rohkem.
Mis on siis halvem, kas maaharimisel traktorites diislikütuse kasutamine või inimese tervisele kahjulikud herbitsiidid? Uuringutes on leitud, et need võivad soodustada vähi teket.
Kas tähtsam on kokku hoida maaharimisel raha kütuselt ning kasutada glüfosaati või teha rohkem selleks, et vähem inimesi haigestuks raskelt ravitavatesse haigustesse, mille ravi on kulukas ning tihti pole tulemuslik?