Päevakommentaar. President vihastas ehk Küsida võib kõike

Ajakirjanik esitas presidenti ärritanud küsimuse kolmapäeval, mil riigipea külastas Harjumaal Nurmiko aiandit. Seika said tele-eetri ja sotsiaalmeedia vahendusel näha mitme kanali vaatajad. Foto: Ekraanitõmmis

Loomulikult ei ole mingit vahet, kas Eesti peaminister on naine või mees. Peaasi, et on tark ja vastutustundlik ning austab meie riigi alusmõtet.

Seepärast oli tore näha, kuidas president Kersti Kaljulaid nähtavalt pingesse läks, kui üks ajakirjanikest kolmapäeval temalt telekaamerate ees uuris, mida võiks Eestile kaasa tuua see, kui riiki hakkab juhtima korraga kaks naist (nii president kui ka peaminister).

Kaljulaidi spontaanselt terav reaktsioon hakkas valdava mulliajamise kultuur keskel toredasti silma, läks paljudele korda. Hea on tajuda riigi eesotsas inimest, kes julgeb aeg-ajalt oma vaadete kinnitamiseks ja ilmestamiseks tarvitada ehedaid emotsioone. Andku aga minna!

«Eesti president on nüüd juba kaks ja pool aastat olnud naine ja kõik need lapsed, kes joonistavad pilte vabariigi aastapäevast, joonistavad presidenti kleidis. See tähendab midagi ja näitab, milliseks kujuneb nende mõtlemine. Nemad ei tule mitte kunagi küsima seda küsimust, mille teie just küsisite,» ütles Kaljulaid. Vahvasti ütles.

Küsimus ei olnud rumal juba ainuüksi seepärast, et tugines kõigutamatul faktil.

Samas tasuks end vaos hoida neil, kes nüüd küsimuse küsijat rumalaks meesšovinistiks tembeldama tikuvad. Tegelikult polnud selles situatsioonis vastandumist. Küsimus oli õige, samuti vastus.

Avalikkuse reaktsioon seigale kinnitab, et ajakirjanik tegi õigesti, et just täpselt sedamoodi päris. Ainuüksi see, kui palju videoklippi sotsiaalmeedias nüüdseks on jagatus, kinnitab, et teema sisaldab endas midagi, mis vajab läbitegemist või ehk isegi läbipõdemist.

Küsimus ei olnud rumal juba ainuüksi seepärast, et tugines kõigutamatul faktil: Eestis (ja peaaegu mitte kusagil mujal maailmas) ei ole seda veel ette tulnud, et korraga oleks nii peaministri kui presidendi positsioonil naine. Küsimuse vägisi vältimine olnuks silmakirjalik. Miks mitte arutada, kas selline uudne kombinatsioon võiks endas kanda ka mingeid seni kirjeldamata järelmeid? Aiman, et vastus ei saa olla «ei». Ja kui olekski, siis ei tähenda see seda, et arutada ei võiks.

Pealegi pole mingit alust uskuda, et siis, kui Eestis teist korda naised nii peaministri kui ka presidendi koha võtavad, sama küsimust küsitaks. Siis on asi niigi selge, siis pole enam uudist. Nii on kõikide teemadega.

Ajakirjanikel peabki olema julgus küsida. Ka lihtsustatult. Ka siis, kui neid varitseb oht saada naeruvääristatud. Me ei peaks kartma rumalana vormistatud küsimusi, sest mõnikord polegi olulise info kättesaamiseks teist võimalust.

Küll aga peaks pelgama rumalaid vastuseid. Eriti poliitikute suust. Sedapuhku läks teisiti ja kõik on kõige paremas korras.

Ei ole midagi koletut selles, kui inimesed jagavad sotsiaalmeedias kuulutava loomuga postitust, mille keskmes on Kersti Kaljulaidi ja Kaja Kallase portreed ning juures kiitvalt õhkav tõdemus, et Eestis on avanenud võimalus saada naistest koosnev juhttandem. Milleks hakata inimesi hurjutama, et sellised, sugu rõhutavad avaldused on oma alatoonilt diskrimineerivad? Kui on sündmus, siis on sündmus. Kui valmistab heameelt, siis valmistagu pealegi.