Kuid selsinasel lepingul on viga – see on koostatud nii, et rahuldaks kõiki lepinguosalisi. Keda rohkem, keda vähem – on hoopis iseasi. Seega on suure tõenäosusega kõik teravused maha lihvitud ja alles jääb ümmargune kera – käib küll.

Samal ajal püüavad opositsiooni jäänud erakonnad ellu viia enda nägemust Eesti elu paremuse poole viivatest muutustest. Ajalugu on näidanud, et opositsioonierakonnad pole selles edukad. Väga vähesed opositsioonist tulnud seadused-ettepanekud-muudatused läbivad lugemised ja muutuvad seadusteks-määrusteks. Seda põhjusel, et hoolimata kõigest heast neis ettepanekutes tunnistaks sellisel juhul ju koalitsioon ka opositsiooni mõtlemisvõimeliseks ning laseks valijal arvata, et riigieluküsimusi saab mõjutada ka opositsioonist.

Muidugi püüab opositsioon omakorda igal võimalikul juhul maha hääletada koalitsioonist tulnud eelnõud. Kasvõi kiusu pärast. Ehk õnnestub valitsustki kukutada!

Aga kui koalitsioonilepingus ei ole ühegi erakonna programmi, opositsiooni ettepanekud ei läbi hääletamisi, siis kelle programm viiakse ellu järgmise nelja aasta jooksul?

Veidral kombel jõudsin järeldusele, et küllap mõned punktid on ka Vabaerakonna programmist. Lootust annab tõsiasi, et meie programmi punkte hakati üle võtma teiste erakondade valimisloosungitesse. Näiteks lasteaia kohatasude kaotamise eelnõu. Seda lubasid lõpuks pea kõik erakonnad. Samuti olen poliitringkondadest kuulnud, et eurotoetuste mõistes Eesti kaheks eri piirkonnaks jagamise mõte on hoolimata riigikogus maha hääletamisest siiski kavas ellu viia.

Sellel, kes kraavi valmis kaevab, pole suuremat väärtust, peaasi et kaevatud saaks. See kehtib teistegi Vabaerakonna ideede kohta – plagi­aadisüüdistust ei tule, seisame kõik Eesti eest.