Jüri Kõre: kes alistab Kartaago?

Jüri Kõre

FOTO: Arvo Meeks

Tõhusaks pensionikorralduseks pole ilmtingimata vaja dopingut, kuid Eesti pensionikorraldus on ilmtingimata vaja tõhusamaks muuta.

Käsitlusele tulev teema on rahvuse kestlikkuse kõrval praegu olulisimaid sotsiaalpoliitika küsimusi. Ometi on probleemi keerukuse tõttu järgnev tekst lihtsustatud ja fragmentaarne, keskendudes vaid mõnedele müütidele ja möödarääkimistele. Jutt on Eesti kolmesambalisest pensionikorraldusest.

Õhtulehe küsimusele teise pensionisamba reformimise kavatsuste kohta vastavad Reformi- ja Keskerakond: «Ei kavatse.» (Õhtuleht 5.2) «Ei» kõlab negatiivselt, kuid ühe tähtsaima sotsiaalpoliitika teema eiramine teeb valijate jaoks pildi klaarimaks. Mõne kolumnisti poolt märtsivalimiste järel tõenäoliseks peetav suur koalitsioon tähendaks pikemas perspektiivis pensionikorralduse jaoks kehva tulevikku.

Aga edasi konkreetsemalt. Mis ühist on Taanil, Austraalial, Hollandil, Rootsil, Kanadal? Selle kõrval, et need riigid on jõukuselt maailma tipus? Kui uskuda Austraalia finantsuuringute keskuse arvutatavat pensioniindeksit (Melbourne Mercer Global Pension Index), siis on ka nende riikide kodanike pensionipõlv kõige paremini kindlustatud. OECD andmetel (2017) on Taani pensionifondide maht suhtena SKPsse 209 protsenti, Hollandil 180 protsenti, Rootsil 80 protsenti. Eestil pisut üle 16 protsendi.

Teistest allikatest võib leida pisut teisi arve, kuid suurusjärgud on samad.

Fondide mahtude kõrval pakub loetletud riikidele näilist eelist ka pensionifondide järsult suurem arv. Hollandis näiteks tuhatkond fondi meie paarikümne vastu. Aga sellest paar lõiku hiljem.

Miks pika turumajanduse kogemusega riigid kolme jalaga pensionitaburetti ei armasta ja pigem piirduvad näiliselt kohmakama kahejalgsega?

Iseenesest on kasutatavad pensionimudelid erinevad. See mitmekesisus võib luua mulje, et uurime, analüüsime ja kopeerime «edukamate pensioniriikide» seadusi, sambaid jms ja saamegi praegusest paremad kindlustussüsteemid.

Paraku oleme oma esimese pensionisamba «teise sambakese» (erialakeeles 1b sammas ehk palgaga seotud sambake) saanud just sel moel – kopeerinud sakslastelt. Vist mitte eriti õnnestunult.

Meile tuttav kolmesambaline pensionisüsteem on vähemalt Euroopa Liidus erand, mis on omane Ida-, mitte Lääne-Euroopale. Põhjus on lihtne. 1990. aastatel, kui Ida-Euroopa otsis teeotsa vabamasse ja jõukamasse tulevikku, kaasnesid mõnikord läänepoolsete tasuta nõuannetega teatavad kohustused. Pensionisammastel on küljes üsnagi nähtavad Maailmapanga näpujäljed.

Maailmapank propageerib muuseas viit pensionisammast, igal oma otstarve ja spetsiifika.

Miks pika turumajanduse kogemusega riigid kolme jalaga pensionitaburetti ei armasta ja pigem piirduvad näiliselt kohmakama kahejalgsega? Põhjused on kindlasti erinevad. Alates sellest, et sotsiaalpoliitiliste reformide tegemine on suurtes riikides väikestega võrreldes märksa keerukam. Kuni selleni, et seadusandja sunniga loodud teisele sambale on leitud alternatiiv näiteks hoopis suuremat vabadust sisaldava tööpensioni vms kujul.

Eks üle lahe töötavate eesti inimeste üsnagi väärikas pensionipõlv kujune samuti mitte esimese samba, vaid just tööpensionide abiga.

Aga pisut sammaste otstarbest. Juba mainitud Maailmapanga käsitluses on järjekorranumbritega 0 ja I tähistatud sambad mõeldud eakatele kodanikele baassissetuleku kindlustamiseks.

Euroopa Komisjon analüüsib üsna värskes, 2017. aasta dokumendis kehtivaid pensionireegleid, majanduslikku ja rahvastiku arengut kombineerides eakate heaolu 50 aasta perspektiivis. Väiksema sissetulekuga Eesti eakate jaoks prognoositakse esimese samba pensionide vähenemist 19 protsendipunkti võrra, teise samba väljamaksete kasvu 17 punkti võrra.

Protsentarvutuse järgi on saldo negatiivne!

Suurema sissetulekuga isikute jaoks vähenevad väljamaksed esimesest sambast kahe protsendipunkti võrra, teisest sambast kasvavad 12 punkti võrra. Saldo on kindlalt positiivne. Kokkuvõtteks ei saa öelda muud, kui et meie esimene pensionisammas ei teeni seda eesmärki, mida mujal Euroopas.

Hollandi teise samba rahast kogutakse-investeeritakse 80 protsenti mittetulunduslike fondide poolt. Kaetakse vaid tegevuskulud, ei mingeid boonuseid.

Nüüd teise pensionisamba juurde. Esmalt selle kehvast tootlusest ja selle turgutamisest preemiate, boonuste vms abil. Siin on jällegi võimalik mängu tuua välismaised näited. Hollandi teise samba rahast kogutakse-investeeritakse 80 protsenti mittetulunduslike fondide poolt. Kaetakse vaid tegevuskulud, ei mingeid boonuseid. Artikli alguse näitest selgub, et sellegipoolest ollakse maailma parimad pensionikogujad.

Nii et tõhusaks pensionikorralduseks pole ilmtingimata vaja dopingut.

Kas kohustuslikust teisest sambast on võimalik loobuda, nii nagu pakkus aasta-paar tagasi välja Helir-Valdor Seeder? Jah on. Meiega mõneti sarnane riik Ungari saab hakkama esimese ja kolmanda sambaga. Paraku pole madjarite pensioniperspektiivid tsiteeritud Euroopa Komisjoni analüüsi põhjal meie omast paremad.

Riigid, kus teine sammas pole kohustuslik, on sellegipoolest loonud «väikese teise samba» väiksema sissetulekuga kodanike jaoks. Tuntum sellistest pensionimudelitest on tema looja, Saksa sotsiaalministri Walter Riesteri, nime järgi tuntud Riesteri pension. Viimasel on veel analoog Rürupi pension. Esimene on mõeldud palgatöötajate ja teine üksikettevõtjate jaoks.

Mudelite kirjeldamine nõuaks leheruumi ja nendest arusaamine mõttepingutust. Selle tõttu on järgnev selgitus ülim lihtsustus.

Kogumissüsteem on mõeldud madalamate sissetuleku detsiilide (palkade astmeline jaotus kümnesse rühma, mille keskpunktiks on mediaanpalk – toim) esindajatele, sellega liitumiseks peavad tulud olema allpool teatud piiri. Rahastamise mõttes on olemas kaudne sarnasus meie teise sambaga, kus – jällegi lihtsustatult – lisab kindlustatu poolt kõrvale pandavale eurole maksumaksja ligikaudu kaks eurot juurde. Süsteemi tootluseks prognoositi loomisel (2002) 3,25 protsenti, faktiliselt on see kõikunud kolme ja viie protsendi vahel. Kiire jõukuse noolijate jaoks mitte eriti meelitav.

Kuid kuna loomise järel on liitujaid olnud rohkem kui 16 miljonit, võiks resümeerida: pole paha! Vahemärkusena: seesugused pensionimudelid on kasutusel ka Suurbritannias, USAs ja mujalgi.

Avalikkusele võib jääda mulje, et pensionimässu baas on üsna ahtake ning esimässaja Helir-Valdor Seederi tagala pole kuigi tugev. Minu kogemuse kohaselt on omaaegse Isamaa ja hilisema Isamaa ja Res Publica liidu seeniorid rohkem kui kümne aasta jooksul avaldanud erakonna ees- ja tagatubadele survet esimese pensionisamba õiglasemaks (ühetaolisemaks) muutmise nimel. Mitte enda, vaid laste ja lapselaste tulevikku silmas pidades.

Detsembris 2017 saatis sotsiaalministeerium kooskõlastusringile pensioniseaduse muutmise eelnõu, mis kavandas just sellise muudatuse. Seeniorid võisid tähistada väikest võitu. Aasta hiljem vastuvõetud seaduse muutmise seadus oli ilmselt valitsuskoalitsiooni siseste ning koalitsiooni ja opositsiooni vaheliste jõujoonte muutumise tõttu nimetatud põhimõtte unustanud. Seenioride võidust sai kaotus.

Seetõttu on kohane küsida: kes julgeb endale võtta suurema eesmärgi kui teha tagasihoidlikke parandusi teise samba reeglites?

Sellise väikese sammu kasuks otsustas lõpuks valimiste eel Isamaa. Kes julgeb algatada Eesti pensionisüsteemi kui terviku ratsionaalsemaks ja jätkusuutlikumaks muutmise? Ilukirjanduslikult väljendades: kes vallutab Kartaago?

Tagasi üles