Oscari-filmi tšellisti prototüüp Jüri Täht: «Roheline raamat» võimendab rassilist eristamist

Don Shirley trios mängisid Jüri Täht (vasakult), Ken Fricker ja Don Shirley. Wayne Behlingi 1960. aastate pilt on Jüri Tähe fotokogust. Foto: Wayne Behling/Erakogu

Vana-Kuustes elab oma pere keskel 88-aastane tšellist Jüri Täht, kes tegutses aastakümneid USAs ning mängis lugematutel kontsertidel koos kuulsa pianisti Don Shirleyga, kelle elu ja loomingu ainetel valminud film «Roheline raamat» («Green Book», režissöör Peter Farrelly) võitis äsja parima filmi, parima originaalstsenaariumi ja parima meeskõrvalosatäitja Oscari. 31. jaanuari Tartu Postimehes oli põgusalt juttu, et Jüri Täht leidis linateoses mõndagi, mida elus ei ole juhtunud. Põhjalikumalt on tema mälestused kirja pannud minia Evelin Täht, kes andis Tartu Postimehe lugejatele tutvumiseks mõne lehekülje valmivast raamatust. - Raimu Hanson

See, et tehti film «Green Book» ja sellega saabus kuulsus Don Shirleyle, tuli Jürile suure üllatusena. Viimasel oli plaanis veeta rahulik vanaduspõlv Tartumaal oma abikaasa renoveeritud lapsepõlvekodus ning ta poleks kunagi uskunud, et aastaid hiljem hakkaks keegi enam huvi tundma Don Shirley või tema enda elu vastu.

Don oli küll muusikaline geenius, kuid oma eluajal mitte nii kuulus, kui näiteks Frank Sinatra. Siiski jättis ta neile, kes teda laval esinemas nägid ja kuulsid, unustamatu mulje, köites kõigi jäägitu tähelepanu. Räägiti, et tema sõrmede all hakkas klaver elama, kui ta oma muusikalist lugu jutustas.

Kuna film ainult põhineb tõestisündinud lool ega ole dokumentaalfilm, ei peagi kõik asjad päris tõele vastama – see on Hollywood. Jüri, kes oli tšellist Olegi prototüüp, on filmitegelaste prototüüpidest veel ainsana elavate kirjas.

Kui ma küsisin Jüri käest, kas nad olid Don Shirleyga sõbrad, sest nad mängisid koos ju peaaegu 30 aastat, vastas ta eitavalt – nad olid lihtsalt head kolleegid, muud ei midagi. Nagu Jüri rääkis, oli Don väga eriline ja omamoodi inimene. Selles oli Donil väga palju ühiseid jooni Frank Sinatraga, kellega Jüril oli au ühel korral koos mängida. Mõlemal oli suur hulk tuttavaid ja meeletult suur austajaskond, aga sõpru neil ei olnud.

«Nad olid väga kindlameelsed inimesed, neil oli oma vankumatu arusaam asjadest ja keegi ei saanud nende meelt ja arvamust muuta. Edukaks sõprussuhteks on vaja kahepoolset anna-võta-suhet, aga nad ei olnud selleks võimelised. Temasugused geeniused kuuluvad maailma üksikuimate inimeste hulka,» ütles Jüri.

Don lahutas abikaasast, sest ei suutnud teha kahte asja korraga, ja soovis pühenduda jäägitult oma muusikale. Tal oli ainult üks suur armastus – muusika. Seetõttu ei usugi Jüri, et Tony Lip oli Donile midagi enamat kui lihtsalt autojuht. Kuna Don ja teised pillimehed rändasid alati eraldi autoga, võisid nad omavahel läbi saada küll, sest keegi ei tea, millega nad pikkadel autosõitudel tegelesid.

Kaader filmist «Roheline raamat» («Green Book»), kus trios mängivad näitlejad Dimiter D. Marinov (tšello), Mike Hatton (kontrabass) ja Mahershala Ali (klaver). Foto: Kuvatõmmis/Universal Pictures

Doni elu kohta enne seda, kui mehed kohtusid, palju ei teata ning midagi erilist ei saa ka Jüri siia lisada, sest Don oli tõeliselt salapärane inimene, kes endast ei rääkinud. Igatahes teab Jüri seda, et Donald Walbridge Shirley oli Jamaica päritolu, tema ema oli valgenahaline ning seetõttu ei olnud Don ka ise eriti tumeda nahavärviga.

Jüri kahtleb sügavalt selles, et Don kunagi Leningradis õppis, sest vene keelt ei osanud rääkida ei Don ega Jüri. Tõsi võis olla see, et teda kutsuti sinna õppima. Doktorikraadi (Jüri ei mäleta, et keegi oleks teda seetõttu kutsunud dr Don või dr Shirley) sai Don Ameerika katoliku ülikoolist (Catholic University of America), mis asub Washingtonis.

Ühte asja teab Jüri kindlalt, et Don vihkas seda, kui keegi teda jazz-muusikuks nimetas. Trios pidid nad seetõttu alati kontsertidel esinema sel moel, et noodipuldid olid neile ette pandud. Kuigi nad noodilehti sageli ei kasutanud, pidid nad teesklema, sest jazz-muusikud ju improviseerivad ja noodist ei mängi.

Don Shirley ütles oma pillimeestele selle kohta alati, et ta ei ole jazz-muusik, vaid american muusik. Nagu Jüri kommenteerib, on see tegelikult ka tõsi, et ta leiutas oma stiili, mis ei kuulugi ühtegi kategooriasse. Ei ole ta jazz’i, bluusi ega ka klassikalise muusika kunstnik, sest ta segas neid stiile ka spirituaalse ja popmuusikaga. Don rääkis alati oma kontsertidel pärast vaheaega toimunud väikeses sissejuhatuses, et tema mängib Ameerika muusikat ning tutvustas oma stiili ka kuulajaskonnale. Igatahes oli ta muusikaline geenius!

Seda teab Jüri kindlalt, et ei pidanud kontsertidel alati olema Steinway klaver, mängiti igasugustel. Jüri mäletab, kuidas neil jäi tõesti ühel korral kontsert ära, sest kontserdipaigas Nebraskas oli klaver halvas seisus.

Esialgu oli trio niinimetatud kodubaas New Yorgi Hickory House’i baar. Pärast seda, kui Don sõlmis lepingu Columbia Artistsi esindajatega, asus trio kontserttuuridele. Esinemas käidi muu hulgas nii lõunaosariikides kui ka Kanadas. Don sõitis alati autojuhi ja musta Cadillaciga, Jüri ja Ken üürisid mingi täiesti tavalise suuremat sorti auto, kuhu nende pillid ära mahtusid. Jüri mäletab, et korra oli neil autoks Oldsmobil ja teisel korral Plymouth.

Pärast filmi «Green Book» kinolinale jõudmist on tekkinud suur arutelulaine. Mõnda olukorda oskab Jüri siiski kommenteerida. Näiteks politseijuhtumit, mille tagajärjel mehed vangi sattusid. Jüri ei usu, et see aset leidis, sest siis oleksid trio pillimehed midagi ju kuulnud. Seda, et neid võidi teel kinni pidada, Jüri ei imesta, sest Georgia osariigis kindlasti taheti teada, miks musta nahavärviga mees istub tagapingil ja valgenahaline on juhina roolis.

Seda teab Jüri kindlalt, et kontsertidel ei pidanud alati olema Steinway klaver, mängiti igasugustel. Jüri mäletab, kuidas neil jäi tõesti ühel korral kontsert ära, sest kontserdipaigas Nebraskas oli klaver halvas seisus ning mitte kuskilt ei leitud teist. Don keeldus mängimast, sest klaveri klahvid ei töötanud, mitte seepärast, et see ei olnud Steinway.

Rassilist eristamist sel ajal veel oli, aga filmis oli teema mõneti võimendatud. Isegi Lõunas tuuritamisel ei pannud Jüri tähele, et kuskil oleks olnud silte, et ainult valgetele või ainult mustadele.

Samas on Jüri valgenahaline ning kompanii valis ise hotellid välja ja majutas pillimehi ning nad lihtsalt ei sattunud ainult mustanahalistele mõeldud asutustesse.

Tšellist Jüri Täht hoiab alles üht oma lemmikpilli, kuigi praegu ta enam ei mängi. Esimest korda pani ta tšello helisema 17. septembril 1936 Viljandis, oma viimase poognatõmbe kutselise tšellistina tegi ta 18. mail 1986 New Yorgi Carnegie Hallis Don Shirley trios. Foto: Kristjan Teedema

Miks tehti Jüri filmis venelaseks? Sellega seoses meenus Jürile vahejuhtum, kui ta oli just tulnud oma tšelloga Carnegie Halli katusekorterist Doni juurest proovist. Kui Jüri oli lifti astunud, silmitses üks armas vanaproua teda uurivalt ja küsis: «Rostropovitš?» (Maailmakuulsa Vene tšellisti ja heliloojaga on Jüril tegelikult sarnasus olemas küll.)

No eks Jüri nägi siis venelase moodi välja ka, aga kui su nimi on juba Juri, sest Ameerikas täpitähti ei ole, siis ega keegi ei vaevu uurima, kes sa oled ja mis keelt räägid – ameeriklaste jaoks kõik ühed Ida-Euroopa riigid.

Huvitav on ka see, et trio mehed Don ja Ken ning ka Tony Lip surid kõik samal aastal – 2013. Tony jaanuaris (sellest kuulis Jüri alles pärast filmi kinolinale jõudmist, sest Jüri oli Tonyga vaid põgusalt tuttav ning rohkem temast midagi ei teadnud), Don aprillis ja Ken Fricker novembris. Ainult Jüri on veel jäänud ning loodetavasti tähistab varsti oma 90. sünnipäeva.