See, et tehti film «Green Book» ja sellega saabus kuulsus Don Shirleyle, tuli Jürile suure üllatusena. Viimasel oli plaanis veeta rahulik vanaduspõlv Tartumaal oma abikaasa renoveeritud lapsepõlvekodus ning ta poleks kunagi uskunud, et aastaid hiljem hakkaks keegi enam huvi tundma Don Shirley või tema enda elu vastu.
Don oli küll muusikaline geenius, kuid oma eluajal mitte nii kuulus, kui näiteks Frank Sinatra. Siiski jättis ta neile, kes teda laval esinemas nägid ja kuulsid, unustamatu mulje, köites kõigi jäägitu tähelepanu. Räägiti, et tema sõrmede all hakkas klaver elama, kui ta oma muusikalist lugu jutustas.
Kuna film ainult põhineb tõestisündinud lool ega ole dokumentaalfilm, ei peagi kõik asjad päris tõele vastama – see on Hollywood. Jüri, kes oli tšellist Olegi prototüüp, on filmitegelaste prototüüpidest veel ainsana elavate kirjas.
Kui ma küsisin Jüri käest, kas nad olid Don Shirleyga sõbrad, sest nad mängisid koos ju peaaegu 30 aastat, vastas ta eitavalt – nad olid lihtsalt head kolleegid, muud ei midagi. Nagu Jüri rääkis, oli Don väga eriline ja omamoodi inimene. Selles oli Donil väga palju ühiseid jooni Frank Sinatraga, kellega Jüril oli au ühel korral koos mängida. Mõlemal oli suur hulk tuttavaid ja meeletult suur austajaskond, aga sõpru neil ei olnud.
«Nad olid väga kindlameelsed inimesed, neil oli oma vankumatu arusaam asjadest ja keegi ei saanud nende meelt ja arvamust muuta. Edukaks sõprussuhteks on vaja kahepoolset anna-võta-suhet, aga nad ei olnud selleks võimelised. Temasugused geeniused kuuluvad maailma üksikuimate inimeste hulka,» ütles Jüri.