«Puumees» ajab haigutama

Noort vanaisa mängib Helgur Rosenthal ja naist Anneli Rahkema. Foto: Gabriela Liivamägi/Tartu Uus Teater

Peamiselt valguskunstnikuna tegutseva Rene Liivamäe lavastus «Puumees» Tartu Uues Teatris ajab haigutama, kuid mitte tingimata igavusest. Laval ei ole edevaid kostüüme, toretsevat kujundust, üllaid mõtteid ega suuri tundeid.

Eelkõige ajastu hõngu edasi andvate kostüümide võime vaatajat üllatada on piiratud. Lava täidavad rohmakatest saelaudadest seinad ja põrand, mida saaks võrrelda metsa või puukuuriga, kui seinad vähem hõredad oleksid. Filosoofiline arutelu, millel on potentsiaali kasvada kaalukaks, katkestatakse ning mehe ja naise armastus pannakse paika triviaalsetes aruteludes pudrupoti ümber ja puid istutades. 

Seda kõike kokku igavaks nimetada pole aga ka päris õiglane. Lavastuse visuaalne osa ei olegi niivõrd huvitav, kui pigem tundlik, vaimukas ja siiras. Nii on saepuru Puumehe (Margus Mikomägi) villastel sokkidel eelkõige emotsionaalselt laetud detail, kiire liigutusega lauaks ja pinkideks kohandatav lavapõrand eelkõige naljakas ja pudrupoti kõrval mehe heakskiitu ootav naine oma avameelsuses eelkõige aus.