Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/04/15500220t1h37ed.jpg)
/nginx/o/2019/03/05/11844531t1h90fa.jpg)
Peamiselt valguskunstnikuna tegutseva Rene Liivamäe lavastus «Puumees» Tartu Uues Teatris ajab haigutama, kuid mitte tingimata igavusest. Laval ei ole edevaid kostüüme, toretsevat kujundust, üllaid mõtteid ega suuri tundeid.
Eelkõige ajastu hõngu edasi andvate kostüümide võime vaatajat üllatada on piiratud. Lava täidavad rohmakatest saelaudadest seinad ja põrand, mida saaks võrrelda metsa või puukuuriga, kui seinad vähem hõredad oleksid. Filosoofiline arutelu, millel on potentsiaali kasvada kaalukaks, katkestatakse ning mehe ja naise armastus pannakse paika triviaalsetes aruteludes pudrupoti ümber ja puid istutades.