Arhitekt Peeter Pere: pooled erakonnad toetavad kvaliteetse elukeskkonna loomist

Tornkraana Emajõe Ärikeskuse ehitusel. Foto: Sille Annuk

Riigikokku pürgivast kümnest erakonnast pooled ei maini programmides ühegi sõnaga elukeskkonna arengut. Teise poole lubadused on lootust andvad – mõjutab ju elukeskkonna kvaliteet nii inimeste tervist kui ka Eesti atraktiivust ettevõtjatele ja investoritele.

Analüüsist jäävad objektiivsetel põhjustel kõrvale tervelt kuus erakonda: Keskerakond, EKRE, Vabaerakond, Ühendatud Vasakpartei ja Elurikkuse erakond ei pühenda programmides elukeskkonna kavandamisele ja ruumiloome valdkonnale ühtegi lauset.

Allesjäänud viie erakonna lubadused on võrdlemisi üldsõnalised, aga siiski lootust andvad. Näiteks lubavad nad tugevdada kompetentsi ruumiloome alal. Mida see sisuliselt tähendab, näitab ilmselt valimistejärgne aeg.

Esikliberaalid Reformierakonnast on elukeskkonna temaatikat puudutanud oma programmis kolme lause ja ühe lubadusega. Programm «Loodus linna» on kindlasti võrratu algatus, kuid mida see endas kätkeb? On ju Eesti linnad üldiselt tuntud parkiderikkana, kuid tegelikud elukeskkonna probleemid paiknevad kusagil mujal.

Isamaa on lisanud oma programmi ruumiloome ekspertrühma soovituse luua meeskond, kes tegeleks riigi tasandil hoonestuse, arhitektuuri ja ruumi kujundamisega. Samuti on neil soov viia disaini- ja ruumiharidus üldhariduskoolidesse. Need ettepanekud on igati tunnustust väärt.

Sotsiaaldemokraadid lubavad eelistada riiklike investeeringute tegemisel olemasolevate väärtuslike hoonete korrastamist uute ehitamisele. Samuti toetavad nad ruumiloome ekspertkogu ettepanekute elluviimist. Konkreetsemalt võib välja tuua riigi ja Euroopa Liidu rahastatavate hoonete kavandamiseks avalike arhitektuurivõistluste soosimist ning väikelinnade linnasüdamete korrastamise projekti jätkamist. Nende lubadustega on sotsid võrreldes teistega ka kõige konkreetsemalt ruumiloomet puudutanud.

Napisõnaliselt puudutavad elukeskkonna teemat ka Eesti 200 ja rohelised, mõlemad lubavad algatada riigiarhitekti institutsiooni loomise. Kas see tuleks lisaks juba ellu kutsutud ruumiloome meeskonnale või räägitakse samast asjast, pole teada.

Kokkuvõttes võib öelda, et ruumiline planeerimine ja inimeste elukeskkond näib poliitikute tasandil täna veel olevat märksa vähemtähtis teema võrreldes näiteks transpordikorralduse või metsamajandamisega.

Samas on ruumi- ja ehituskultuuril ühiskonnale palju pakkuda: see soodustab inimsõbralike ja mitmekesiste naabruskondade teket, loob kestlikke töö- ja elutingimusi ning tugevdab toetavate keskkondade kaudu sotsiaalset vastupidavust, mis kõik suurendab lõpuks ka piirkondade majanduslikku väärtust ja loob soodsaid tingimusi ühiskonna majanduslikuks arenguks.