Malle Salupere: valija erakondade kommipoes

Malle Salupere Foto: Liis Treimann

Valimisteni on õnneks vaid paar päeva, ja kuigi tundub, et enamik valijaid on oma eelistuses kindlad, on ligi veerand ikka veel oma õiget otsimas ning kolmandik ei kavatsegi valima minna. Just selle kahe sektori mõjutamisele on suunatud kogu erakonnakontorite aju- ja muu ressursi potentsiaal. Kümnest kandideerivast erakonnast on reaalsed šansid viiel, kolmel on lootust ja hoiavad end pildil.

Siin ei saa loota valimisplatvormidele ega mõistusele (mõtlev vähemus on oma otsuse teinud). Võidab see, kes apelleerib tunnetele. Nagu laps kommipoes haarab kõige värvilisema pakendi, nii otsustab juhuvalija selle kasuks, kes lubab midagi ilusat ja rohkem või kes on ise kena inimene, küsimata, kuidas see haakub erakonna üldseisukohtade või senise tegevusega ja tema kui valija huvidega.

Priit Pullerits kutsus üles ometi ka asjast rääkima, aga just seda püütakse vältida: võib selguda, et kuningas on alasti, ei ole võimeline lubadusi täitma ega kavatsegi seda teha. Peamised hüvede ja toetuste lubamised on ju sisuliselt vasakpoolsed ja kõlavad loomulikuna ainult SDE ja Vasakpartei poolt. Kõige rohkem on inimõiguste ja heaoluga seotud punkte aga KE programmis, kes aastaid on ise püüdnud end kaitsta vasakpoolseks sildistamise vastu ja rõhutanud keskklassi huvisid.

Võidab see, kes apelleerib tunnetele.

Omaaegne loosung «Parempoolsusele pole alternatiivi» on vasakpoolsuse mõiste demoniseerinud. Mujal maailmas on parem- ja vasakparteid üksteist kontrollides ning vaheldumisi võimul olles suutelised majandust ja ühiskonda enam-vähem tasakaalus hoidma, ent Eestis on paremkreen jõudnud kolmekümne aastaga ohtliku kriisini, mida püütakse varjata riigisiseste ja piiritaguste «vaenlaste» otsimisega. Kaua mängiti Vene kaardile ja koll Savisaarele. Pole neistki enam abi, rändeleppegi hüsteeria on läbi kukkunud. Iga päev paisatakse meediasse uusi skandaale – mida tühisem, seda parem, peaasi on inimesi tegelikest probleemidest eemal hoida.

Panus tehakse ajupestud enamusele, keda on kerge teatud märksõnade abil pöördesse ajada ning panna uskuma, et isamaa ja emakeel on ohus. Paljud saatejuhid ja ajakirjanikud ei varjagi oma ründavat suhtumist valitsuserakonda.

Naljakas, et kui on tarvis mõnd algatust maha teha, siis eeldatakse mõnel pool a priori (enda rikutuse tasemel), et kõik eestlased mõtlevad ainult sellest, kuidas riiki maksudega petta: astmelise tulumaksu kehtestamise korral hakkavat sissetulekuid varjama ning ümbrikupalka nõudma. Läheb aga jutt pettustele e-hääletamisel, ollakse veendunud, et keegi ei hakka võõraid isikuandmeid kasutama, sest see on ju keelatud! Vana rahvatarkuski ütleb, et keda jumal tahab karistada, sellelt võtab ta mõistuse. Eks valimised näita, kas oleme ta tõesti välja vihastanud, ja eks siis tule ka karistus vastu võtta – oravate pakutavale Venemaa maksusüsteemile tagasiminek. Kui vaid ei juhtuks nii, et ärkame 4. märtsil «väikeses tigedas natsiriigis» ja peame hakkama maailma veenma, et see pole nii, nagu paistab.