Valimiskampaania läks aia taha. Kes on süüdi?

TRT02:RANNAR RABA :TARTU, EESTI, 24OCT18 Pildil Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba. sa/Foto SILLE ANNUK / EESTI MEEDIA

FOTO: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

Riigikogu valimiste kampaania, mis sel pühapäeval punkti saab, osutus kahetsusväärselt sisutühjaks ning oli kantud mitmest vägisi ülespuhutud pseudoteemast.

Olgugi et riigikogu valimiste eelhääletamine ja e-hääletamine lõppesid üleeile ning tubli kolmandik Eesti valijatest on juba oma valiku teinud, seisab suur punktipanek alles ees. Ööl vastu esmaspäeva jälgivad erakondade spinndoktorid pingsalt, mis neile seekordsest tulemusest näppude vahele jääb, ning on ilmne, et tol samal ööl asuvad nad puht praktilisest vaatenurgast analüüsima sedagi, mis äsjases valimiskampaanias sai tehtud õigesti, mis valesti. Neist järeldustest hakkavad omakorda johtuma järgmised kampaaniad.

Suur pilt on aga juba praegu selge. Ja vaata, kust otsast tahad, saak näib olevat kurvastavalt napp. Teist samavõrd igavat, sisutühja ning pseudoteemadest kantud valimisperioodi polegi vist varem olnud.

Kui ideaalis võiks tahta, et valimiskampaania aitab tõstatada vähemalt paar-kolm päriselt olulist teemat, millele valimispäevaks ka vähemalt paar-kolm läbimõeldud lahendust välja sõelutakse, siis sedapuhku jäi see saavutamata. Nägime eklektilist tõmblust, kus esile suruti ebaolulisi või kunstlikult loodud teemasid. Isegi kui siin-seal kerkis mõni küsimus, millest Eesti majanduse, hariduse, teaduse või kaitsevaldkonna edasine käekäik sisuliselt ripub, võidutses lõpuks ikkagi kampaaniameistrite õhutatud emotsionaalne loosungikultuur, millest esmaspäeva hommikuks pole sõelal muud kui hapu puru.

Nägime eklektilist tõmblust, kus esile suruti ebaolulisi või kunstlikult loodud teemasid.

Tunnistagem: see, mis kampaaniast välja filtreerub ja tulevikumentaliteete mõjutab, ei sõltu sellest, mis on kirjas erakondade valimisprogrammides. Neid loevad vähesed. Määrav pole see, kui sõnaosavalt häid mõtteid kirja pannakse, vaid see, mis valijatele kuuldavaks tehakse, millest jutuaines luuakse.

Täna, 1. märtsi õhtul ei räägita Eestimaa saunalavadel või süldilaudades sellest, kuidas «riigi ja ühiskonna huvides on muutused nii traditsioonilistes kui uue majanduse ettevõtetes, mis viiksid majanduse jätkusuutliku ja püsiva kasvuni ning hädavajaliku tehnoloogilise murranguni» (väljavõte ühest programmist). Ei räägita ka koosõppiva kooli mudelitest, teadus- ja arendustegevuse rahastamisest, tulumaksuvabast miinimumist, rahvaraamatukogude võrgu säilimisest, puudega lastele osutatavatest teenustest ega isegi mitte pensionitest.

Keskpärases variandis vaadatakse poliitikast lihtsalt mööda, ollakse ükskõiksed. Paremal juhul kõneldakse aktsiisipoliitikast ja Rainer Vakra bakalaureusetööst. Märksa halvem on, et paljudel juhtudel ollakse mõttes kinni tõrvikurongkäikudes, pagulashirmus ning liberaalide ja konservatiivide vastandumises.

Kes on süüdi? Kindlasti Keskerakond. Sellega, et võttis eelmisel aastal oma kinnisideeks tasuta bussisõidu läbisurumise ehk teisisõnu seadis fookuse ülikulukale plaanile, mille järele tegelikult ühiskonnas põletav vajadust ei ole.

Loomulikult ei hakka inimesed bussipeatustes sõrgu vastu ajama, kui neile tasuta pilet pihku pistetakse – tore on sõita –, aga kas keegi nõudis tasuta maakonnaliine? Ei nõudnud. Sellise avaliku teenuse järele ei janunenud Eesti inimesed ei esimeses, teises ega viieteistkümnendas järjekorras. Tegu oli kõige puhtakujulisema valimiskampaaniaga, mis purjetas omal ajal Edgar Savisaare poolt rikkas Tallinnas kehtestatud tasuta ühistranspordi populismituules.

Tasuta maakonnaliinide pealesurumine oli hetk, kus anti parlamendi valimiste perioodiks lootusetult vastutustundetu toon kätte.

Keskerakonna süüd on järjekindlalt kasvatanud ka peaminister Jüri Ratas retoorikaga, mida aeg-ajalt ekslikult heaks lastetoaks nimetatakse. Kurb on valitsusjuhi pärast, kes kulutab pea kõigist temaga tehtavatest pikematest usutlustest kolmandiku repliikideks stiilis «Tänan teid selle väga hea ja vajaliku küsimuse eest», «Tahan tunnustada saatejuhte tugeva ettevalmistuse eest», «Vaatan, et teil on siin stuudios kalendril vale kuupäev – las ma panen õigeks».

Süüdi on Reformierakond. Selle pärast, et ei suutnud end opositsioonis kokku võtta ega kampaaniasse värskust tuua. 2000. aastate alguse kõige halvemas vaimus retušeeritud Kaja Kallase portreeplakatid olid kõike muud kui käivitav jõud.

Reformierakond pidi kandma nende valimiste põhiteemade kujundamisel suurimat vastutust, ent jäi ülesandega jänni. Sörkida sabas ja haukuda vastu – see polnud tase, mida Kaja Kallaselt oodati.

Ja veel: Refomierakondlaste südametunnistusele jääb keskkonna ning metsanduse teema täielik hajumine. Sealtmaalt, kus reformierakondlasest linnapea juhtimisel oli Tartus võetud tselluloositehase vastu kindlalt eitav hoiak ning saavutatud rahvahulkade kaasatus, polnud tegu enam roheliste nišiteemaga. Sealt olnuks aus astuda samm edasi ja teha säästva majanduse küsimused suureks ka üle-eestiliselt. Aga ei tehtud.

Süüdi on Eesti 200, sest sisenes valimisvõitlusesse ilma, et oleks endalegi oma maailmavaadet arusaadavalt sõnastanud. Tulemuseks oli lihtsalt törts segadust. See, kuidas Eesti 200 väitis šokiplakatite toel, et Eesti ühiskonna kõige põletavam probleem on eestlaste ja venelaste segregatsioon, kuid jäi ise juba mõne päeva möödudes sõnumi väljakandmisel hätta, mõjus lõpuks lihtsalt tähelepanupüüdlusest ajendatud laamendamisena. Mis pikast plaanist me pidime rääkima, kui polnud lühikesti?

Süüdi on Vabaerakond. Et andis alla, ei tulnud toime. Et ei kasutanud valimiskampaanias Ain Lutsepa nägu ja nime. Nüüd näib Vabaerakonna peamine panus Eesti poliitikasse seisnevat selles, et edaspidi käsitletakse kõiki uusi tulijaid a priori juhuslike õnneproovijatena, kes ei loodagi üle ühe valimisperioodi pildil püsida.

Süüdi on EKRE. Et külvas hirme ning ässitas revolutsiooni olukorras, kus selleks Eesti rahvuse ja kultuuri hea käekäigu seisukohalt tegelikult vajadust polnud. Ehkki rahvuskonservatiivsusel võiks meie poliitilisel skaalal olla kindel koht, on EKRE senine tegevus põhinenud paljuski blufil. Levitades pagulaspoliitika ja homopropaganda (mis asi see üldse on!?) ainelisi valesid või pooltõdesid ning panustades inimeste kõige madalamatele instinktidele läks EKRE-l korda märkimisväärne osa rahvast asja eest, teist takka üles ässitada. Sedamööda anti voli inetusteks, mille peamiseks tunnuseks jääb veel pikaks ajaks jalajälg Indrek Tarandi püksitagumikul.

Sedamööda anti voli inetusteks, mille peamiseks tunnuseks jääb veel pikaks ajaks jalajälg Indrek Tarandi püksitagumikul.

Ka pole EKRE poliitikud midagi ette võtnud selleks, et ohjeldada nendega seotud sotsiaalmeediagruppides lokkavat vihakõnet. Ehkki see oleks nende võimuses, pole tehtud midagi, et juhtida poliitiliselt kogenematuid tegelasi viisaka, eriarvamusi austava debati juurde. Selles on EKRE süüdi rohkemgi kui katses sinimustvalget lippu, rukkilille ning rahvuslikke tundeid oma monopoolseteks kaubamärkideks kaaperdada.

Süüdi on Isamaa. Et astus samasse ämbrisse, kuhu neli aastat tagasi, mil prooviti õnne Partsi munadeks ristitud maksureformi ideega. Teise pensionisamba tulevik võib küll olla oluline küsimus, ent mitte selline, millega priske majanduse tingimustes valijate mõtteerksust kontrollida. See lihtsalt ei lähe korda. Sellele keskendudes kulutati asjata energiat ning lasti EKRE-l end rohkem kehtestada.

Süüdi on sotsid. Et läksid EKREga tüli norima ning arvasid ülespuhutud väärtuspõhisest sõjast endale tähelepanu ja hääli tärkavat. Ja nad kõrbesid, andes voli inetusteks, mille peamiseks tunnuseks jääb veel pikaks ajaks jalajälg Indrek Tarandi püksitagumikul.

Kes veel süüdi on?

Muidugi ajakirjanikud. Sest ei suutnud juba sõidu algul kraavipervel vibama läinud kampaaniabussi rajale tagasi suruda. Õigupoolest polnudki see niivõrd süü kui allajäämine. Kaotus, mida nii mõnigi rätsep on pidanud tundma, kui tingimuseks on töö tellija materjalist.

Tagasi üles