Leida Kikka tahaks, et eestlased viriseksid vähem

Janno Zõbin
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on Samelini jalanõud läinud sedavõrd värviliseks, et sobiksid mõne Pariisi moehipsteri garderoobi, kuid ometi pidavat neid tublisti kandma ka näiteks Eesti mehed. Kikkalegi on üha enam meeldima hakanud värvilised rõivad.
Viimasel ajal on Samelini jalanõud läinud sedavõrd värviliseks, et sobiksid mõne Pariisi moehipsteri garderoobi, kuid ometi pidavat neid tublisti kandma ka näiteks Eesti mehed. Kikkalegi on üha enam meeldima hakanud värvilised rõivad. Foto: Sille Annuk

Eesti king see imet teeb, kõnnib läbi tulest ja veest, kõlas nõukogude aja lõpukümnendil kelmikas reklaam Eesti Televisioonis. Neidsamu Eesti kingi tootis tollal Tallinnas tegutsenud tootmiskoondis Kommunaar. Tartus valmistas jalavarje hoopis naha- ja jalatsikombinaat. Kommunaar läks pärast Eesti iseseisvumist hingusele, Tartu kombinaat jäi alles ja muutus hiljem Sameliniks, mille esimene suurem koostöö oli Itaalia firmaga San Marco.

Kui nõukogude ajal laiutasid tehase riiulitel enamasti vaid mustad sõjaväekirsad, botased ja sandaalid, siis ettevõtte poe praegune väljapanek on märksa mitmekesisem ja värvilisem.

Tööpostil värviliselt riides, värvikas isiksus ja ülijutukas on ka firma juht Leida Kikka. Ta on vabrikut vedanud 1988. aastast, seljatanud kaks suuremat madalseisu ning toonud jalatsitehase läbi tulest ja veest. Linnavalitsus kuulutas tänavu 22. veebruaril Eesti Rahva Muuseumis toimunud vabariigi aastapäeva aktusel Kikka Tartu linna aukodanikuks.

Tagasi üles