Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/19/4612021t1h0cb3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/27/11829016t1h5e09.jpg)
Järgmise aasta 1. jaanuarist hakkavad ehitatavatele hoonetele kehtima liginullenergianõuded, millega tahetakse märgatavalt vähendada Eesti kasvuhoonegaasiheitmeid ja anda seeläbi omapoolne panus kliimamuutuste ärahoidmisesse. Ent kas see ligi null ikka ongi nii väga ligi null, küsisid arhitektid Mihkel Tüür ja Eik Hermann eile õhtul Aparaaditehases Armastuse saalis avatud näitusel «Liginull».
Saali on üles seatud 80 vana bensiinivaati, mille kaantele trükitud mõtlema panevad sõnumid annavad mõista, et ilusast fassaadist hoolimata on liginullenergiahoone reaalne CO2 jalajälg väga suur, sest hoonete energiatõhususe mõõtmisel ei arvestata mitme olulise kõrvalteguriga. Üks selliseid tegureid on näiteks inimeste pendelränne: elatakse ühes kohas, tööl käiakse aga mujal.