Arhitektid vaatavad liginulli fassaadi taha

80 tünnitäit mõtlema panevaid sõnumeid Aparaadikeskuse Armastuse saalis. Foto: Sille Annuk

Järgmise aasta 1. jaanuarist hakkavad ehitatavatele hoonetele kehtima liginullenergianõuded, millega tahetakse märgatavalt vähendada Eesti kasvuhoonegaasiheitmeid ja anda seeläbi omapoolne panus kliimamuutuste ärahoidmisesse. Ent kas see ligi null ikka ongi nii väga ligi null, küsisid arhitektid Mihkel Tüür ja Eik Hermann eile õhtul Aparaaditehases Armastuse saalis avatud näitusel «Liginull».

Saali on üles seatud 80 vana bensiinivaati, mille kaantele trükitud mõtlema panevad sõnumid annavad mõista, et ilusast fassaadist hoolimata on liginullenergiahoone reaalne CO₂ jalajälg väga suur, sest hoonete energiatõhususe mõõtmisel ei arvestata mitme olulise kõrvalteguriga. Üks selliseid tegureid on näiteks inimeste pendelränne: elatakse ühes kohas, tööl käiakse aga mujal.

«Kui inimene elab kesklinnast seitsme kilomeetri kaugusel A-klassi eramus ning sõidab iga päev linna tööle ja tagasi, siis tema üldine energiatarve on võrdne linna keskel B-klassi elamus elava inimese omaga – võidetud CO₂ sõidetakse lihtsalt autoga tagasi,» tõi Mihkel Tüür lihtsa näite.