Agitaator sai koosa nii isamaaliselt kui ka omasooiharalt proualt

Enamasti polnud valijatel õrna aimugi, kelle poolt seekord hääl valimiskasti lasti. Kuid see polnud ka tähtis. Fotomeenutus 1973. aasta valimispäevalt. Foto: Pavel Kuznetsov/rahvusarhiiv

Pühapäeval kulmineeruvate riigikogu valimiste eel meenutame ka seekordsel ajalooküljel aastakümnete eest nõukogude võimu «viljastavates tingimustes» korraldatud valimisi. Kui nädala eest keskendusime 1947. aastal toimunud valimistele, siis sedapuhku läheme ajas paarkümmend aastat edasi ning tutvume valimistel tähtsat rolli mänginud agitatsioonitööga.

Pea pool sajandit rahvusarhiivi (nõukogude ajal kandis see asutus nime riiklik ajaloo keskarhiiv) fotograafina töötanud Urmas Märtin ütles, et sellest, kuidas ise nõukogude ajal valimas sai käidud, ei mäleta ta suurt midagi. «Ega seal midagi mäletada polegi – läksid sinna, lasid sedeli kasti, teadmata, kelle poolt sa parajasti hääletasid, ning vaatasid, kas puhvetis on veel järel apelsine või viinereid või kas raamatuletis on mõni hea raamat,» kõneles Märtin. Küll on tal üht-teist meenutada agitaatoritööst, mida noore mehena 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel käsukorras teha tuli.

Lollikesed ja ullikesed