Uus draamajuht jätab juba revolvri haaramata

Urmas Lennuki taga on lavastuse «Kontsert diktaatorile» dekoratsioon ja käes rekvisiit, mis etendab mängus olulist osa. Foto: Margus Ansu

Laval on 1946. aasta Berliin, kus USA majorist natsismikuritegude uurija süüdistab maailmakuulsat dirigenti kollaboratsionismis. Uuest lavastusest ja muustki räägib Vanemuise uus draamajuht Urmas Lennuk.

Esimesel tööpäeval Vanemuise draamajuhi ametis augusti algul ütlesite, et kavatsete hooaja jooksul avastada nii endale ja teatrile kui ka vaatajatele Vanemuises varjul olnud loomingulist jõudu. Kuidas on see kavatsus praeguseks edenenud? Kui palju on veel varjule jäänud?

Plaanid on alati ilusamad kui elu, aga ei saa öelda, et ma midagi avastanud pole. Ilmselt küll esialgu suures osas rohkem neid asju, mida tartlased niigi teavad ja on juba avastanud, aga tuju püsib siiski hea, sest tööd on palju ja ressursse küllaga.

Järgmist hooaega planeerides on kindlust andnud külalislavastajate ootused trupile. Truppi teatakse ja tuntakse päris hästi ja keegi varumeeste pingile ei jää.

Kindlasti on väga hea meel noorte näitlejate üle, kes sel sügisel on end jõuliselt tõestanud.

Saite endale üsna ootamatult ülesandeks lavastada Ronald Harwoodi «Kontserdi diktaatorile». Selle pidi lavastama Georg Malvius, kes aga võttis Vanemuise palvel lätlaste lavastustiimilt üle «Mary Poppinsi». Kui suure mõra lõi selline ootamatus teie plaanidesse?

Kindlasti lõi. Aga hetkel ma selle mõra mõõtmisele aega raisata ei saa. Küll ma suvel mõõdan. Tööd on lihtsalt korraga rohkem ja uneaega vähem.

Loomulikult oleksin võinud selle vahetuse endale mugavamaks teha, aga võimalikke lavastajavalikuid ei olnud kiire ümbermängimise korral sedavõrd, et oleksin võinud lubada trupile riski. Otsisime küll lavastajat, aga kõik arvestatavad jõud olid selleks ajaks juba töös.
Lõpptulemusena ei kahetse. Trupi tundmaõppimise koha pealt oli see draamajuhile asendamatu käik.

Mida endast kujutab psühholoogiline triller «Kontsert diktaatorile»?

See termin – psühholoogiline triller – kõlab õudsemalt, kui asi tegelikult on. Oleme trupiga suutnud Harwoodi suhteliselt kättemaksuhimulist teksti painutada inimlikumasse mõõtmesse ja korralikult mängulisemaks ümber kirjutanud.

Kolmetunnisest heietusest suure dirigendi Furtwängleri teemal on saanud kena kahetunnine mänguline triller. Võib-olla mõnele vaatajale, kes tuleb otsima muusikalist delikatessi, on lugu liiga lihtne. Aga ma ise ei muretse. Lihtsa inimesena olen eluaeg otsinud lihtsat inimest.

Trupp on olnud väga heal tasemel, on olnud rõõm nii kiirest ja lisaprobleemideta prooviajast. Seega – kui kellelegi ei meeldi, peksku mind, mitte näitlejaid.

Kui kaugele olete jõudnud Harper Lee romaani «Tappa laulurästast...» lavale seadmisega?

Teisipäeval võtsime kavandid vastu. Algaja draamajuhina sain õhtuks ka käskkirja tehtud, kuigi see oleks võinud mul juba mõni aeg tagasi tehtud olla. Aga eks ma õpin. Sisulised asjad on õnneks juba pikemalt peas olnud. Mõned ka paberil.

«Laulurästa» proove ma nii väga ei karda, sest mõte on saanud pikemalt idaneda. «Diktaatori» puhul hirmutaski alguses aeg – kolme kuuga lugu kodustada ja proovid teha! Paar aastat tagasi oleks üksnes selline mõtegi sundinud revolvri järele haarama. Nüüd elan edasi ja naeratan isegi õhtuti hämaras.

Ma ei ole nii kiiresti pidanud enam kunagi pärast kooli lõpetamist töötama. Aga tundub, et kogemus on aastatega andnud võimaluse operatiivsemalt ja otstarbekalt töötada. Nagu oleksin arenenud või midagi.

Millise tulemuslikkusega töötab loomenõukogu, mille olete kokku kutsunud?

Nimetame teda ise draamakoguks. Praeguseks on toimunud juba päris mitu asjalikku kokkusaamist. On tulnud väga häid mõtteid ja ettepanekuid. Tänu draamakogule on ka proovide kõrvalt välja joonistumas järgmine hooaeg, mille kohta ma saan rahuldustundega öelda: kirjutan alla ja häbeneda pole põhjust.

Aga põhiline – mõttevahetus on avatud. Olen küll koba administraator, aga tundub, et info suures osas ikkagi liigub.

Kuidas sobib teile Tartu kui teatrilinn? Mis segab, mis toetab, mis ergutab?

Kõige kurvem – ega ma polegi rohkem ringi saanud vaadata teistes teatrites. Aga on hea meel, et mitmedki oma teatri näitlejad on valmis otsima ja leidma endale võimalusi kaasa teha ka teiste teatrite töödes. See on selge kinnitus, et inimestel on janu edasi liikuda, ja annab julgust järgmiseks hooajaks.

Loomulikult raskendab see planeerimist ja muudab keerulisemaks trupijuhi Eda Hinno tööd, kes on meie vahva võlur, kuid elu teatris ei saagi olla jalutuskäik loojangusse. Kuni kõik saab hästi tehtud, on see vaid rõõm. Õnnelik näitleja mängib alati paremini kui õnnetu näitleja, ja publik pole loll, et sellest aru ei saaks.

Esietendus

• Vanemuise väikses majas esietendub 3. detsembril kell 19 psühholoogiline triller «Kontsert diktaatorile».

• Kirjutanud briti näitekirjanik Ronald Harwood, tõlkinud Kalle Hein.

• Lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), valguskujundaja Andres Sarv.

• Mängivad Jüri Lumiste, Aivar Tommingas, Marika Bara­banštšikova, Eva Püssa, Robert Annus ja Rein Pakk.

Allikas: Vanemuine