Signe Kivi: kandideerid riigikokku? – I’ll be KÄPP!*

Signe Kivi

FOTO: Kristjan Teedema

Ausalt öeldes päris ehmusin, kui Tallinnas pigem lastele mõeldud mõmmiku-Mesikäpa ingliskeelset kommireklaami «​I´ll be KÄPP!» nägin. Kui kunagi rahvuslik lipulaev Kalev nüüd nii lihtsalt noort ostjat püüab, siis milleks Eesti Vabariigi põhiseadus ja keeleseadus ja keeleõpe ja emakeelne ülikool?

Ei-ei, ma ei ole keelepuritaan ja ütlen ise ka mõnikord liiga kergelt sorry ja OK ja tšao. Aga ma sooviks Eesti avalikus visuaalses ruumis näha rohkem selget eesti keelt ja teada, et kui on vajadus midagi võõrkeeles reklaamida, siis tuleb selle eest rohkem maksta. Sihtotstarbeliselt eesti keele ja kirjanduse arendamiseks.

Vastan pealkirja eestikeelsele küsimusele «Miks ma kandideerin riigikogu valimistel?». Jah, mulle väga meeldib minu praegune töökoht Tartu kunstimuuseumis ja mulle meeldib Tartu. Aus vastus on, et olen murelik. Olen murelik oluliste ja meid kõiki ees ootavate probleemide pärast, mis on küll õnneks viimasel ajal rohkem tähelepanu pälvinud, aga tegusid ja otsuseid on vähe.

Läinud nädalal sain kirjas palve selgitada, millised on mu väärtused. Palusin vastamiseks lisaaega, sest küsimus oli oluline, veidi ka ootamatu – ehk on minu avalikud ametid, õnnestumised ja kukkumised inimestele teada. Aga see palve andis tõuke vaadata endasse ja sõnastada eesmärke.

Mitte ainult haridus ja kultuur, vaid meie elukaar ja elukeskkond on mulle olulised. Miks on nii palju muutunud elu algus, aga väärikas vananemine on siiski soovunelm ja kättesaamatu? Statistika näitab, et nii eesti naiste kui õnneks! ka meeste eluiga on pikenenud.

Kogeme ju kõik, et lapsepõlv jääb üha lühemaks, noorus pikeneb (kuidas kellelgi), nagu ka tegus keskiga, aga see eluperiood, mida tänu meditsiini arengule ja tablettidele pikendame, on siiski viimane veerand... See tähendab, et pensionieas inimeste töötamine on loomulik ja vajab paindlikke lahendusi. Mulle meeldib kampaania «Vanus ei loe!» ja näha vähemalt ühe suure kaubandusketi kassades vanemaealisi töötajaid. Miks peakski sellisel tööl olema noor tegus naine või mees?

Ise eelistan alati nn suhtluskassat, on ju tore öelda tere ja tänan ja naeratada – seda nutikassaga ei saa.

Miks on nii palju muutunud elu algus, aga väärikas vananemine on siiski soovunelm ja kättesaamatu?

Nii et tööjõupuuduses on Eesti inimestele vähemalt see positiivne pool, et tööandja lihtsalt peab meelitama ka vanemaealisi ja osaajaga tööd ihkavaid pensionäre. Muidugi oleks iseenesest mõistetav, et riik seda panustamist topelt ei maksustaks. Elame-näeme.

Tunnistan, et palusin hiljuti kohtumist noore naisega, kellest on viimasel ajal nii pildi- kui trükimeedias väga palju juttu olnud. Mitte et uudishimutseda, vaid saada tuge oma veendumustele. Ta on teinud erakordse otsuse, mis käivitas arutelud selle üle, kui palju on inimesel endal õigus teha oma tervise ja elu kohta kaalukaid otsuseid.

On meie kohus mõelda edasi ja püüda näha ette olukordi, kus meie eest ei peaks (ja tegelikult ei saagi) valikuid tegema teised. See on poliitika, nagu on poliitikute asi praegu veel paljude jaoks vääritut vanaduspõlve väärikamaks muuta.

Kohtusime ühes Tallinna söögikohas, mille perekond oli valinud – kus saaks ratastooliga autost välja ja vabalt laua taha. Käisin ka ise mõttes võimalikud paigad üle ja meel läks kurvaks. Tean palju toredaid kokkusaamiskohti, aga ikka on nende ees vähemalt mõni kõrge trepiaste.

Tartu kunstimuuseumis on seis väga nutune, sest invatõstuk vajab kasutamiseks mitme abilise jõudu ja ega kolmandale korrusele ronida ole mul endalgi enam kerge. Seepärast tahan kaasa aidata uue muuseumi- ja linnaraamatukogu hoone projektile – siin on kindlasti vaja ka riigi tuge. Jah, ka sellepärast kandideerin.

* (eesti keeles: mina ka KÄPP!)

Tagasi üles