Suusatajad heitlesid vabariigi aastapäeval märja lume ja kõva tuulega

Lähtel sõideti pühapäeval Lemeksi suusasarja kuues etapp, olenevalt vanusest 3-st 14 kilomeetrini klassikas. Pildil meeste põhiklassi võitja Toomas Horma.

FOTO: Erik Kukk

See oli pühapäeva hommikul Lähtele saabudes ilmselge, et eelmise päeva Alutaguse maratoni määrdevariandi ja -jääkidega Lemeksi suusasarja kuuendal etapil, kus kavas oli 14 km klassikatehnikas, kiiresti edasi ja kaugele ei jõua. Aga määrdemees paraku magas.

Õige see on, et määrdemees peab samuti millalgi puhkust saama. Talv on ju olnud pikk ning nädalavahetuste eel on tal käed olnud paksult tööd ja määrdeid täis.

Ent mis sa teed, kui avastad võistluspaigas, et suusad ikka üldse ei pea, sest lumi on niiske, kohati lausa vesine?

Eks pöördud oma murega võistluse peakohtuniku poole.

Peakohtunik ütleb, et kliistrimääre saabub Tartust umbes pool tundi enne starti.

Aga kiire kõne lubatud kliistritoojale, kes Tartust juba teele asunud, paljastab ja jahmatab, et tema ei tea kliistrite vajadusest midagi. Kuid ta lubab helistada Lemeksi sarja peakohtunikule.

Peakohtunik Ergo Kukk astubki minuti pärast ligi ja ütleb, et annaksin oma suusad tema kätte, ta paneb kliistri ruttu alla.

Umbes nelja minutiga on asi tehtud. Vahur Teppanilt soetatud klassika-Fischerite põhi läigib, lausa sillerdab. Nii korralikult ja ühtlaselt on need kleepuva kliistriga kokku plätserdatud. Libisemismääre jääb seesama, mille määrdemees Jaanus Kunts pani alla Alutaguse maratoniks.

Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits võtab Lähtel võistlemiseks kliistriga kaetud Fischeri suusad.

FOTO: Erik Kukk

Viin Fischerid õue jahtuma ja panen alla vanad uisu-Atomicud, et teha võistlusrajaga lähemat tutvust. Sest rajal, nagu skeem näitab, ootab mitu kiiret laskumist ja teravat kurvi.

Esimene pikem laskumine, mis tuttav varasematelt Lemeksi etappidelt, on kergesti sõidetav. Ka pööre laskumise lõpu eel paremale, 10 km rajalt 14 km rajale, pole üldse hull. Järgneb pikk ja jäine tõus ning selle otsas – vaat seal, nagu selgub, läheb asi kriitiliseks. Sellele viitab ka hüüumärgistatud hoiatussilt «Pikk laskumine!».

Too laskumine pole ainult pikk, vaid ka üksjagu jäine. Ja kurviline. Isegi sahka lastes peab vaeva nägema, et viimases kurvis rajalt välja vastu puid ei sõidaks. Proovin seda kaks korda, siis lähen nõlva otsa tagasi, kus seisab Teet Jagomägi, minu vanuseklassi M50+ vaieldamatu favoriit, ning ütlen talle möödudes: «See laskumine on hullumaja!»

Peakohtunik Ergo Kukk loeb samuti enne starti meestele sõnad peale, et nad oleksid laskumistel ettevaatlikud. Keegi ju ei taha, et tema võistlus lõpeks luumurdudega.

Võistlejad Lähtel 14 km klassikasõidu stardi ootel. Number 14 on Teet Jagomägi. Aga leia pildilt Priit Pullerits!

FOTO: Erik Kukk

Alustan rahulikult ega üritagi kiirematega kaasa minna. Ei taha ju, et esimese kilomeetriga keha liiga kurnaks, nii et selle valitsemine tol ohlikul kurvilisel laskumisel keeruliseks osutuks.

Esimese laskumise jälg on tugev ning allasõit läheb lauluga. Pööre paremale selle lõpu eel tuleb ka kindlalt välja. Järgneval tõusul üllatan aga iseennastki, kui suudan sellest peaaegu et tipuni lükata paaristõugetega, samas kui mehed minu ees näevad vaeva jäljes hüppamise ja suuskade pidama saamisega.

Ja siis tõusu tipus pööre vasakule ning ohtlikule laskumisele.

Teadsin, et juba esimene, vähem kui 90-kraadine vasakpööre sellel nõuab ettevaatlikkust, ent ikkagi suudan kurvis külglibisemist kasutades tasakaalu kaotada ning prantsatan istuli. Tagumik saab kerge paugu. Vaatan kiirelt üle õla, ega tagumised selga libise. Ei libise, saavad mööda.

Kui nad möödunud, ajan end püsti ning sahatan kurvilise laskumise lõpuni. Need, kes olid minu taga, on rohkem kui poolsada, vaat et lausa sada meetrit eest saanud. Laskumise all laiub jääväli, kus pole mingeid jälgesid. Läbin tolle paiga rahulikult, probleemideta, nagu ka järgneva, lume alt väljatükkivast pinnasest tumedaks muutunud paremkurvi. Ja siis uuele tõusule.

Hanna Britt Laursoo võitis Lähtel naiste 10 km klassikasõidu.

FOTO: Erik Kukk

Tõusul saan enamiku möödunuist kätte, peale M40+ klassis võistleva Tambet Leenurme (nr 53), ning lähen neist mööda. Suusad peavad ilusasti. Järgnevail laskumistel hoian Leenurmega distantsi, sest rada on mulle varasemast tundmatu. Kuid õnneks riskantseid kohti enam pole. Võistlusrada keerab Lähte «mägede» juurest põllu servale ning viib Vedu suusaradade poole. Seal saan esimesel pikemal tõusul mööda ka Leenurmest, kuid järgmiseks kedagi paraku püüda pole. Lähim, kes eespool sõidab, on rohkem kui saja meetri kaugusel.

Arvasin juba, et olen üksi, aga oh ei. Järsku kuulen tagant kellegi hingeldamist ja kepitööd. Kui tagant tulija oma vanadel Atomicel mu kõrvale jõuab, tunnen ta kohe ära: minu vanuseklassi võistleja Gaido Kaeramaa Mariine Autost. Arusaadav, miks tal sedapuhku jaksu jagub: tema ju eelmisel päeval Alutagusel paaristõukemaratoni ei sõitnud. Haagin end talle sappa. Mitte et sellest kuidagi kergem hakkaks, aga igatahes jõuan tema kannul Vedu metsa alla sealsetele radadele.

Tõusudel valime Kaeramaaga erineva strateegia. Tema raiub ja kangutab paaristõukeid, mina püüan vaheldumisi jäljes sõita ja suuski veidigi libistada. Tuleb välja, et Kaeramaa liikumisviis on tõhusam. Ta saab ajapikku poolsada meetrit eest ära.

Noored suusatajad Lemeksi sarjas Lähtel tõusust üles rühkimas.

FOTO: Erik Kukk

Tagasitee Lähtele läheb üle põldude sama «teed» pidi, mis tõi sealt Vedu radadeni. Ainult selle vahega, et nüüd puhub vali tuul vastu. Jäljed, tundub, on üha rohkem vesisemad. Ei saagi aru, kas paremini lippab suusk raja kõrval või selle sees. Nähtavasti ikka selle sees. Aga mõnikord ka mitte.

Lähtele lähenedes tulevad vastu pikad tõusud. Vaatan, et Kaeramaa kasutab endiselt vaid käte rammu. Nüüd võtan jalad kõhu alt välja, hüppan jäljest välja ning hakkan üles jooksma. See moodus toimib, vahe Kaeramaaga, paistab, et hakkab tasapisi kahanema. Lõpuks on oluline iga koht, sest pärast Lemeksi sarja viit etappi olen omas vanuseklassis kolmandal kohal – ja seda kohta tahaks hoida.

Teet Jagomägi võitis pühapäeval Lähtel meeste 50+ vanuseklassis konkurentsitult 14 km klassikasõidu.

FOTO: Erik Kukk

Seis oli enne kuuendat etappi selline:

Kalev Vunk 122 punkti

Teet Jagimägi 108 punkti

Priit Pullerits 87 punkti

Rein Kullamaa 78 punkti

Aivar Veri 76 punkti

Antti Nöps 66 punkti

Aga põldudelt tagasi Lähte «mägede» alla jõudes kuulen selja tagant, et keegi on kannule jõudnud. Ei hakka üle õla piiluma, see oleks märk, justkui oleks paanika lahti, vaid lükkan algaval tõusul oma jooksukäigu sisse – ja sedasi teen oma töö korralikult ära. Kes iganes kannule jõudis, pudeneb sealt sama ootamatult ja kiiresti. Ka peagi järgneva väikse tõusunuki võtan kiire jooksusammuga, et tagant ohustajal ei tekiks mingit mõtet ega lootustki.

Noored naissuusatajad pidamas finišiheitlust Lemeksi suusasarja pühapäevasel etapil Lähtel.

FOTO: Erik Kukk

Lõpetan 14 km pikkuse klassikaringi ajaga 53.22,0. See annab minu vanuseklassis Jagomäe, Vungi ja Kaeramaa järel neljanda koha. M40+ vanuseklassis saanuks ma selle ajaga viienda koha.

Kui ilmaolud lubavad, jääb Lemeksi sarjas 6. märtsil sõita veel viimane, seitsmes etapp. Peakohtuniku plaanide järgi on Lähte 2,5 km pikkusel ringil (mis on tegelikult ikkagi veidi alla 2 km pikk ring) kavas võistlus uisutehnikas.

Tagasi üles