Talvistu väidab, et kaitseväe jäämine Raadile tagab meile julgeoleku. Ma pole kaitseekspert, kuid sõjameeste paiknemine kesklinnas (raeplatsilt Raadi sõjaväeossa on kilomeeter) või siis neli kilomeetrit kesklinnast eemal (kaalutud asukoht Tähtveres) ei muuda minu arvates julgeoleku osas palju. Kaitsevägi ei pea olema keset linna.

Pigem tagab parema julgeoleku kaitseväe maksimaalne areng, sealhulgas laienemine uues asukohas vastavalt nende vajadustele ning arvestades tulevikuperspektiivi.

Praegu on peamine probleem kaitseväe Raadile mahtumine ning ka sobimine. Tahame või ei, aga kaitseväe objektide paiknemine Raadil pidurdab suuresti selle piirkonna ja tegelikult kogu linna arengut. Keegi lihtsalt ei taha seda avalikult tunnistada.

Valimisliidu Tartu Eest aktiivsel utsitamisel kavandatav Raadi piirkonna töörühm peaks just niisugused julged ülesanded endale võtma. Mõeldes Raadile kui tervikule, tuleks edasine areng pakkuda ka kaitseväele (kaitseministeeriumile), et just kaitsevägi mõne aasta pärast uuesti ruumipuuduse probleemide kätte ei satuks.

Praeguste otsuste puhul peaksime palju täpsemalt nägema ette tulevikku.

Tõesti, Raadi terviklik nägemine ei puuduta ainult kaitseväge. Kui juurde arvata veel favela ja pilpaküla piirkonnad (Talvistu väljendid), teeks see kokku juba üle 70 hektari maad kesklinna vahetus läheduses. Missugune potentsiaal! Aga vaid siis, kui oleme julged, targad ja tulevikku vaatavad.

Arhitektuurile tähelepanu juhtimine võiks olla märgiline selles arutelus – missugune hakkab meie linn ja konkreetselt Raadi piirkond tulevikus välja nägema.

Paraku läheb kogu Talvistu energia Arena kontseptsiooni halvustavalt «plekist halliks» nimetamisele.

Kunstimehelt seda ei oodanuks.

Oleme alati rõhutanud arhitektuuri tähtsust piirkonna arendamisel kuni rahvusvaheliste arhitektuurikonkurssideni välja. Meenutagem, et Arena Tartu ja perekeskuse eskiislahendused on teinud ühed Eesti parimad arhitektuuribürood Salto ja Kuu.

Plekist on ehitatud üks teine hoone Tartus, mis asub aadressil Ujula 4 ning mida on mõned – ka Talvistu ei julge suuremalt mõelda – pidanud meie linnale kõlblikuks esindushalliks, kus saaks kõik vajalikud üritused ära peetud. Mina nii ei arva.

Arvan, et Tartu väärib juba ammu linnahalli koos perekeskusega, kus oleks võimalik korraldada erinevat laadi üritusi.

Just nimelt erinevaid üritusi, mitte minu varasemast elukutsest tingituna paljude arvates ainult korvpallivõistlusi. Ka seda on meie valimisliit algusest peale rääkinud ja kogu info on valimisliidu kodulehel kõigile kättesaadav. Sellega tutvumisel jääksid mitmed väärväited ehk välja ütlemata.

On tänuväärne, et ülikool oma spordihoonele laienduse tegi. See on juba toonud ja toob Tartusse uusi üritusi nagu Eesti Laul, seal peeti senisest suurem sTARTUp Day. Sellest olemegi rääkinud: suurüritusi tuleks Tartusse küll, kui oleks koht, kus neid korraldada.

Ülikooli spordihoone aga on eelkõige õppe- ja spordikeskus. Juba nende esimeste suurüritustega on saanud selgeks, et pikas plaanis asi nii ei toimi. Kannatab üliõpilaste õppetöö ja ka treeningurühmade tegevus, sest kõik peavad suurürituste ajal mitmeks päevaks (või nädalaks) endale mujal ajutise koha leidma.

Vaevalt on ka lapsevanemad rahul, kui edaspidi peabki lapsi aeg-ajalt mujale treeningutele viima, sest ülikooli spordihoones on tegevus nii ebajärjekindel. Kui suurürituste hulk kasvab – mis on väga hea –, kasvab ka kodusaalita laste hulk, kes linna peale laiali suunatakse.

Lahenduse pakub meie oma linnahall, kuhu Sting või jäähokiturniir juba järjekorras on, ilma et tudengid ja lapsed oma majast välja kupatataks. Kas Talvistu saab sellest aru?

Miks peaks linn ise linnahalli ehitama, mitte erasektor? Rõhutagem veel kord, et valimisliidu Tartu Eest meeskond on Arena ning Euroopa moodsaima perekeskuse kontseptsiooni rahastusmudelis alati panustanud linna (halli omanik) ja riigi ühekordsele investeeringule, et edasine majandamine oleks muretu. Kindlasti on projekti kaasatud ka erasektor, kuid see saab toimida vaid linna initsiatiivil ja eestvedamisel.

Miks linn? See on eelkõige Tartu ja Lõuna-Eesti võimalus – võimalus muutuda tõeliseks tõmbekeskuseks.

Erasektori esmane ülesanne ei ole elavdada piirkonna elu ega luua potentsiaali uuteks töökohtadeks, erasektori ülesanne ei ole parandada transpordiühendusi, et teiste linnade elanikud saaksid mugavalt Tartusse tulla.

Kõik need on just linna esmased ülesanded. Nende ülesannete täitmiseks on meil aga vaja mõelda ja debateerida teistmoodi kui seni, mõelda nendele tegevustele ja objektidele, mis aitaksid rahvast Tartusse meelitada ning linnakassasse lisatulu teenida.

Plekist on ehitatud üks teine hoone Tartus, mis asub aadressil Ujula 4 ning mida on mõned – ka Talvistu ei julge suuremalt mõelda – pidanud meie linnale kõlblikuks esindushalliks, kus saaks kõik vajalikud üritused ära peetud.

Võtame ühe näite. Kas sTARTUp Day on Tartule vajalik? Kas selle ürituse kaudu tuleb linna uusi külalisi? Kas me turundame Tartut sTARTUp Day kaudu? Kas piirkonda tuleb lisaraha? Kas taksojuhid tegid sTARTUp Day ajal kolm kuni viis korda tavalisest rohkem sõite. Vastus on kõigele sellele selge: jah!

Hea tänapäevane linna osalusega ürituskeskuse lugu on meie lähedalt võtta. Samalaadses olukorras, kui oli vaja otsustada, kas ja kuidas linnahalli raha investeerida, otsustas Stockholm oma Globeni investeeringud teha täielikult ise, erasektor kaasati projekti partnerina.

Stockholm on Euroopa üks kiireimini arenev linn, kus kümnest mõne suurürituse pärast linna tulevast inimesest kuus jätab sinna keskmiselt 240 eurot. Inimesi käib suurüritustel tuhandeid.

Mõni aasta tagasi küsisin Globeni meeskonnalt, mis oli kõige keerulisem. Vastus oli kiire: kümme aastat tuli poliitikutele selgeks teha, miks linn peaks investeerima ise linnahalli ehitusse. Nüüd on rahul nii linnavõim kui ka linlased, saab pidada maailma tasemel üritusi. Selles, et Tartus saab korraldada maailma tasemel üritusi, me enam kahtlema ei pea – Metallica tuleb suvel Tartusse.

Siiski ei suuda Eesti omavalitsused suure tõenäosusega teha üksi selliseid investeeringuid, nagu nõuavad Arena ja perekeskus Tartus. Ei suuda isegi nii tugev linn nagu Tartu.

Kui aga riigina soovime, et konkurentsivõimeline elu oleks võimalik väljaspool Tallinnagi, on riigi ühekordsed stimuleerivad investeeringud tõmbekeskustesse hädavajalikud. See raha on tegelikult ka ju olemas.

Eestis on 47 linna. Ühe mõttena võiks Eesti jagada viieks kuni kümneks tõmbekeskuseks: lisaks Tallinnale veel Tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare, Kärdla, Viljandi, Võru, Paide ja Otepää. Igal neist tuleks mõelda, mis on see, mis just nende piirkonna edasiseks arenguks oleks olulisim riigipoolne investeering. Just nimelt investeering, mis tulevikus elu paremaks muudaks, annaks arengutõuke.

Eestis on 47 linna. Ühe mõttena võiks Eesti jagada viieks kuni kümneks tõmbekeskuseks: lisaks Tallinnale veel Tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare, Kärdla, Viljandi, Võru, Paide ja Otepää.

Eelmisel aastal jagati katuseraha – vabandage väljenduse eest – pudistades laiali 33 miljonit eurot. Kui võtaksime riigina igal aastal ette ühe linna kui võimaliku tõmbekeskuse ning investeerime sinna needsamad 33 miljonit eurot, oleme kümne aastaga katnud päris suure osa Eestist ning teinud suure sammu edasi ülejäänud Eesti linnade konkurentsivõime suurendamisel võrreldes Tallinnaga. Või siis ka Läti või Leedu linnadega. See oleks juba regionaalpoliitiline mõtlemine.

Vaat kuhu Tartu asjade üle arutlemine võib välja viia …

Sügisel kutsusime kõiki avalikule debatile Tartu majanduselu elavdamise üle. Kuhu aga on jäänud sotside, Isamaa, Reformierakonna, Keskerakonna, EKRE ja valimisliidu Tartu Heaks mõtted Tartu majanduse hoogustamiseks? Kas neid tõesti polegi!?