Kuidas sündis Tartu maratoni «Crash Movie»

Kuvatõmmis videost. Foto: Aivo Jurken

Ligemale 30 000 vaatamist on nüüdseks kogunud äsjase Tartu maratoni kahe laskumise kukkumistest tehtud videokokkuvõte, mille autor on 34-aastane mööblitisler ja hobisuusataja Aivo Jurken. Ansomäe laskumist, mis on kohe peale starti, filmis ta nüüd juba kolmandat korda. «Paar korda, kui ise maratonil käisin ja tagantpoolt startisin, sõitsin seal teiste vahelt läbi, et jummel-jummel, mis siin toimub,» rääkis Jurken.

Tervise pärast pole Jurken ise maratoni enam ette võtnud, piirdub paarikümnekilomeetriste suusatiirudega. «Kurb ongi, et olen terve elu sporti teinud, aga ühel korral panin maratonil käbla ja teisel korral sõitsin palavikuga. Polegi seda maitset suhu saanud, mis tasemel ma tegelikult olen,» lisas Jurken. Aga see on üks teine jutt ...

«Kui esimesel aastal filmima läksin, olin just välismaalt tulnud, jooksin sinna, et filmin natuke. Esimesest viimase sõitjani läks 18 minutit. Eelmisel aastal käisin ka, siis oli esimesest viimaseni üheksa minutit ja kui kukkuma hakkasid, oli mäel rahvas otsas. Kuid ka selles videos on näha, et kukkuma hakkasid nad 7. minutist. Seni tulid kõik täiskiirusel alla.»

Jurkeni meelest olid isegi pisut ootamatu, et sel nõlval massiliselt kukuti, sest jälg on hea ja justkui ei pidanuks midagi juhtuma. «Aga need tagumise otsa inimesed kardavad, lasevad väga kergelt jala pehmeks ja kukuvad tagumikule. Ma ei kujuta ette, mis seal päästaks. Sel aastal oli lipe hea, all seal, kus minust mööda sõideti, oli kokkupõrkamist, aga esimesed pigem ei kukkunud ka sellest,» lausus ta.

Teine paik ehk «Crash Movie» teine pool on filmitud natuke enne Palu teeninduspunkti, kohas, kus mäe otsas näitab märk 21 kilomeetrit lõpuni. Sinna plaanis Jurken ka mullu minna, aga siis ei meenunud, kui kaugel täpselt see koht on. Aga nüüd käis ta maratoni eelõhtul koos sõbraga suusatamas ja sõbergi kukkus just seal. «Siis tundus, et sinna peaks kaameraga tulema. Tunnetuse järgi läksin, tundus, et võib huvitavaks minna. Kraavis oli juba paar auku ja sõber lendas ka sinna. Arvasin, et äkki hakkab nalja saama,» rääkis Jurken. «Mujal ma vaatamas ei käinud, kindlasti oli neid kohti veel.»

Selles kohas algasid kukkumised tema sõnul juba esimese saja sees: jäljes välja ei keeranud, pidi välja astuma, aga kõrval oli järgmine jälg – see tõmbas jalad alt.

Kõik senised maratonivideod on ta filminud tavalise vana fotoaparaadiga oma lõbuks, et pärast Youtube’is teistega jagada. Nagu ka mitmed rallivideod.

«Kukkumisvideol toppisin kõik ritta, inimesed küsisid, kus pärast näha saab, keegi ei tõrelenud, et mida sa filmid siin,» ütles Jurken.

Kukkumisi kommenteerib Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk. Foto: Margus Ansu

KOMMENTAAR

Kas kukkumiste hulka oleks saanud vähendada?
Teoorias olnuks see vahest võimalik, praktikas eriti mitte.
Kui me teinuks võistlusrada eliitsuusatajatele, oleks see olnud hoopis teistsugune, järsemates kurvides jäljevaba alaga, nagu maailmakarikavõistluste tasemel radasid tehakse. Kuna tegu on võistlusega, mis on mõeldud peamiselt harrastajatele, kelle suusavalitsemise oskus on eliitsuusatajatega võrreldes kardinaalselt erinev, on Tartu maratoni rada projekteeritud ja planeeritud tavaolukorra jaoks, kus jälje katkestust kurvis ei ole vaja teha, sest kurvid ei ole nii järsud. Kurvidesse ei tule suusataja nii suure kiirusega, et jäljes ei püsiks. Igal juhul on tavasuusatajal ohutum kulgeda jäljes kui jäljevabal alal, kus igasugused toetuspunktid on kadunud.
Selliseid olusid, kus eelmise päeva kuuest soojakraadist sai kahe või isegi enama miinuskraadiga öö ja vesisest lumest jää, pole maratoni viimase 30 aasta ajaloos olnud. Võib-olla pole kunagi olnud, lihtsalt mälu ei ulatu kaugemale.
On tulnud paar nippi ja mõtet, mida tuleviku jaoks kõrva taha panna. Oleme järeldused teinud, kuidas esimestel laskumistel ohutust suurendada. Kogu raja ulatuses kõike palju paremini lahendada olnuks pea võimatu. Välja arvatud see, et jälgede kulgemise loogika oleks olnud parem, kui rada oleks teinud meie oma rajameister Assar Kütt. Paraku ei saanud ta ootamatu vigastuse tõttu traktorirooli istuda. Eestis pole ühtki teist suusarada, mille laius on 8 või 12 jälge ja nii pole ühelgi teisel rajameistril peale Küti sellise laia raja hooldamise kogemust.
On vaja ette näha raja kitsenemisel ja laienemisel esile tulevaid nüansse. Üks asi näiteks, et igal pool ei mahu kaheksa jälge kõrvuti, läheb kuue või viie peale. Sellises kohas tuleb jälg katkestada ja tekitada lühike jäljevaba ala, et suusatajal oleks võimalus otsida uus jälg. Kui katkestust ei ole, jooksevad kaks jälge omavahel kokku ja siis tuleks justkui parema käe reegli järgi sõita.
Ansomäel pole mõttekas rajaga laiemaks minna. Esimene lahendus on see, et inimesed peaksid käima suusatamas seal, kus on ka laskumisi, siis poleks nende ees hirmu. Ansomäe laskumine on tegelikult väga lihtne, sirge trajektooriga ja kui suusatajad ise poleks hakanud hirmu tundma, oleksid pooled kukkumised olemata jäänud.
Teine asi, millele tulevikus mõtleme, on see, et enne starti laskumislõiguke uuesti traktoriga üle käia, jäine rada purustada ja pehmest lumest aeglasemana üles ehitada. See aga tähendab ka, et jäljed on poole osalejaskonna läbimisel maha sahatud, tagumised peavad jälgedeta alla tulema. Seekord pidas jälg hästi vastu, aga see oligi nagu jääst raudtee.
21. kilomeetri kukkumiste koht on selline, et võibolla ka meie rajameister poleks osanud oodata, et sellese kurvi saab libiseda nii suure hooga. Sellele kohale eelneb sajameetrine lauge põllupealne lõik, kus on vaja tampida paaristõugetega, et kurvi välja veereda. Nüüd lendasid kõik nagu püssikuulid kurvi välja. See oli selle aasta eripära. Kaldun arvama, et kui oleks jälgedeta kurv olnud, oleks otse sõitmist rohkem olnud. Kes oskas keha raskust õigesti jagada, püsis isegi jälgedes.