Kristiina Tõnnisson: järgmine suur narratiiv – lihtsam riik, mis usaldab kodanikke

Kristiina Tõnisson

FOTO: Margus Ansu

Passivahetus, autojuhiloa uuendamine, tuledeklaratsioon – oli aeg, kus sellised sõnad tekitasid inimestes automaatselt ebameeldiva tunde. Kui asjad said kuidagigi aetud, oli juba hästi. Tuludeklaratsiooni esitamisest on saanud rahvuslik spordiala ning dokumentide uuendamine internetis võtab peaaegu sama kaua aega, kui 15 aastat tagasi vastavas asutuses järjekorranumbri saamine.

Oleme suutnud ellu viia tohutu arengu, sest otsustasime usaldada digiteenuseid. Me usaldame ID-kaardi põhist autentimist, me usaldame pangakonto kaudu enda identifitseerimist, me usaldame riigi infosüsteemi ametit.

Peame leppima kokku, kuhu poole kavatseb Eesti areneda. Mis on meie suur narratiiv järgnevaks 10–15 aastaks? Meil on õigus tõstatada põhimõtteline küsimus: kas me peaksime kõike edasi tegema nii, nagu oleme harjunud tegema, või tuleks miskit muuta?

Sellele küsimusele vastates tuleb omakorda astuda samm tagasi ja alustada inimesest. Iga muutus peaks algama just sellest kohast – inimesest endast. Mis muutub Kati elus paremaks? Kuidas Mati elu läheb kergemaks? Just selles kohas seistes ja altpoolt üles liikudes tuleb hakata otsima sobivaid lahendusi, vastasel juhul kaotame õige lähtekoha.

Mina, Kati või Mati ei pea teadma, kuidas riik toimib. Oluline on, et me saame kvaliteetseid teenuseid, mida me vajame ja mis ideaalis leiavad meid ise üles. Selleks on vaja seada riigi igapäevastes toimetustes kodaniku perspektiivist üks peamine põhimõte – lihtsus. Kodaniku jaoks on igasugused toimetused lihtsad, kui neid usaldatakse. Kodaniku jaoks on igasugused toimetused lihtsad, kui need ei võta kaua aega.

Peaaegu igaüks on nõus väitega, et bürokraatiat on liiga palju. Pahatihti hoiame kramplikult kinni eelhoiakutest, et ühte või teist asja ei saa teha, sest kolmas või neljas ei luba seda. Teeme elu taas lihtsamaks. Riskime rohkem ning toome otsustusvabaduse ja sellega kaasnevat suurenenud vastutust tagasi riigi valitsemisse.

Maal elavatele inimestele pole keskseks probleemiks mitte kallis piletihind, vaid võimaluste nappus, ning tasuta ühistranspordi korral see probleem ainult süveneb.

Ärme kirjutame enam seadustesse, «kuidas me teeme», jätame selle tegijate enda otsustada. Nii on võimalik erinevaid lähenemisi proovida ja vajaduse korral ka kiiresti muutunud olukorras reageerida. Nii ei hakka reeglid ja seadused elama oma elu, kus ühel hetkel võib võinuga või asemel hoopis kätte lõigata.

Riigi otsustusahelad on tihti pikad ja vigade tekkimise hirmus ka üleliia keerulised. Oleme jõudnud olukorda, kus inimesed pigem usaldavad riiki, aga riik ei usalda enam inimest. Muinsuskaitse all oleva ehitise omanik ei tohi isegi juhtme jaoks seina auku puurida ilma, et tal pole vastava ametniku luba. Tahame tuua usalduse tagasi riigi ja rahva vahele, asutuse ja kodaniku vahele.

Jah, me oleme valmis riskima, et vigu ja eksimusi tuleb rohkem ja usalduse kuritarvitamine võib teatud juhtudel suureneda, aga oleme kindlad, et kokkuvõttes võidab 95 protsenti inimestest.

Meie eesmärk on, et mina kodanikuna usaldan maksuametit ja maksuamet usaldab mind. Ja kui siis usaldust kuritarvitatakse, on ka trahvid vastavalt mitu korda suuremad. Usaldusest võidavad ajaliselt nii kodanikud kui ka ametnikud: üks peab vähem taotlusi esitama, teine peab vähem menetlema.

Kodanikena peame olema ka realistlikud oma ootuste suhtes. Meil on harjumus oodata riigilt aina rohkem ja paremini ning veel parem tasuta. See mõtteviis tuleks peatada. Riigina oleme seda ka ise kultiveerinud, näiteks pakkudes tasuta ühistransporti. Eesti 200 mõtleb teisiti. Ühistransport peab olema eelkõige hästi toimiv, mitte tasuta. Maal elavatele inimestele pole keskseks probleemiks mitte kallis piletihind, vaid võimaluste nappus, ning tasuta ühistranspordi korral see probleem ainult süveneb.

Seega on iga teema puhul vaja leida üles paljude probleemide hulgast kõige olulisem ja just seda lahendada. Lihtsus peitub ka õige probleemi ülesleidmise oskuses ja just sellega tegelemises.

Me oleme piisavalt ühiskonnas rääkinud probleemidest, me teame võimalikke lahendusi ning ühiselt teistega soovime kõige sobivama lahenduse välja valida. Teeme asjad lihtsamaks, toome tagasi usalduse ja anname inimestele tagasi aja. Need kolm lihtsat sammu igapäevaelus on tervele ühiskonnale suur samm edasi. Me mitte ei usu, vaid teame, et parem Eesti riik kõigile on võimalik.

Tagasi üles