Kolm küsimust riigikogu valimiste kandidaadile. 4. Rea Sepping (Rohelised) ja Mihhail Lotman (Isamaa)

Rea Sepping ja Mihhail Lotman

FOTO: TPM

Kuidas päästa pensionärid vaesusest, kui nad ikka vajavad päästmist?

Rea Sepping: Kõik oleneb sotsiaalsest kaasatusest, on ju eriti vanem generatsioon andnud ära vastutuse riigile ega räägi väga kaasa neid puudutavais asjus. Pensionäre on erinevaid: neid, kes suudavad paremini hakkama saada, kel on pere ja seeläbi materiaalne kindlustatus, on neid, kes jäänud üksi ja pension pole küllaldane. Peaks pensionäridele ütlema, et neil on hääl rääkimaks kaasa. Kindlasti peab toetama inimesi, kes pole töövõimelised ja jäävad hätta.

Mihhail Lotman: Pigem vajavad, aga vaesus on suhteline mõiste. Vähesed nälgivad, samas on oluline sotsiaalne mõõde. Eesti pensionärid vaatavad, kuidas elavad Skandinaavia pensionärid ja nendega võrreldes on nad vaesed, ei saa lubada endale paljutki, mis on heaoluühiskonnas enesestmõistetav. Erakonna programmiline seisukoht on seotud teise sambaga. Kui see on inimese raha, võivad nad ise selle üle otsustada, kuidas kulutavad ja kuhu paigutavad. See ei lahendaks kõiki probleeme, aga oleks suur tugi. On kaks eri asja: kas räägime nendest, kes on pensionil praegu, või neist, kes on seda tulevikus. Need, kellel pole teist sammast, ikka kaudselt maksavad teise sambasse. See pole õige. Ka pole õige koormata töötavaid pensionäre tulumaksuga. Järsku pensionitõusu lubada on vastutustundetu, aga pension peab koos heaolu kasvuga tõusma ja olema keskmise palga suuruses.

Kas Eesti demokraatlik valitsemiskorraldus vajab remonti ja missugust?

Rea Sepping: Jah. Olen väga selle poolt, et juurutada otsedemokraatiat. Praegu tehakse paljud otsused ära riigi tasemel nii, et ei võeta arvesse kodanikuliikumiste pöördumisi, petitsioone, suhtlust ametiorganisatsioonidega. Kindlasti tuleks demokraatia läbipaistvamaks muuta. Olen kodanikuaktivismiga tegelenud ja selle poolt, et mõistlikult põhjendatud ja teadlaste seisukohtadega toetatud algatusi tuleks arvesse võtta. Kindlasti on riigikogu saadikuid, kes on jäänud truuks pigem erakonna ideedele, aga on ka neid, kes tegutsevad n-ö sõltumatult. Mulle on tundunud, et eeskätt on kõlanud Tallinna ja Harjumaa teemad, kuid peaksime tegelema tõsisemalt just maapiirkondade arenguga.

Mihhail Lotman: Demokraatia ei ole selline rajatis, et korra teeme ning siis paneme muuseumisse ja imetleme. See vajab pidevalt remonti vastavalt uutele olukordadele. Vundament on enam-vähem õige, muutusi on aga vaja teha. Näiteks olen rahvahääletuste pooldaja, neid võiks korraldada rahvaalgatuse korras. Saatan on detailides, rahvahääletust ei tohi liiga kergel käel lubada. Kui sellest kirjutasin, leidis üks kommentaator, et demokraatlikus ühiskonnas võib nalja teha. Minu meelest aga referendum pole nalja tegemise koht. Poliitikud on osa ühiskonnast, arenguruumi on mõlemal poolel. Pahatihti valija ei mäleta, keda ta möödunud korral valis. Vaadake, kui palju inimesi praegu veel ei tea, keda valivad. Nad lähevad hetkemeeleoluga, neile ei ole valimised seotud nende eluliste huvidega. Samas oleks minu poolt väga rumal enne valimisi sõimata valijaid. Kuid ma ei taha ka õigustada poliitikuid, kes tulevad riigikokku, aga ei tea, mis seal teevad.

Kas metsakaitse on võtnud hüsteeria mõõtmed ja teeb liiga metsandusettevõtjale?

Rea Sepping: Metsade teema on tegelikult väga tõsine. Kindlasti siis, kui tahetakse järske muutusi, teeb see ettevõtjale kahju. Kui riik ja ettevõtjad teeksid koostööd nii, et metsad oleksid kaitstud ja poleks nii palju lageraieid kui praegu, on võimalik pehmendada kukkumist. Teema on keeruline, aga me peame lõpetama metsade üleraie. Suhtutakse hüsteeriliselt, kuna tegemist on nii paljude pooltega. Eelkõige on vaja abinõusid looduskeskkonna kaitsmisel, mitte raiuda nõnda palju, et vääriselupaigad hävivad. Tuleb säilitada ökoloogilist mitmekesisust. Aitaks, kui vähendada lageraieid miinimumini, tegelda püsimetsandusega, mille puhul liikide väljasuremise oht pole nii suur. Loomulikult tuleb mõelda ka kliimale ning sellele, et metsad on meie tagala.

Mihhail Lotman: Siin on objektiivne huvide konflikt. Ühed näevad metsas ainult ressurssi, mida tuleb kasutada, ning neil on valus vaadata, kuidas mets vananeb ja kaotab hinda. Teiselt poolt on vaade, et mets on rahvuslik rikkus ja mets ei ole ainult puit. Metsatööstuse ideaal oleks ilus kuuskede mets, sümmeetrilised alleed, hea raiuda ja kasvatada, aga see on ökoloogiliselt surnud mets. Tuleb leida mõistlik tasakaal. Metsatööstuse huvid on täiesti seaduslikud ja õiged, metsatööstus on Eestile väga tähtis, aga mets on ka tähtis. Ma ei taha probleemi lahendada loosungite tasemel, see on tõsine probleem, mis vajab uurimisi. Ainuõiget lahendust siin kunagi ei ole, sest huvid on antagonistlikud, aga lahendus saab olla kompromiss. Et ei sureks välja puidutööstus, hoopis areneks, aga areneks pigem intensiivselt kui ekstensiivselt. Kui räägime tselluloositehasest, siis see ei ole parim puidu vääristamise viis. Puidu vääristamine on näiteks kvaliteetne mööbel.

Tagasi üles