Meelis Luht: kas raudtee on ikka maantee alternatiiv?

Meelis Luht Foto: Margus Ansu

Ükski terve mõistusega inimene ei ole suutnud vastata küsimusele, miks ei ole Tartu-Tallinna maanteed seni neljarajalisena valmis ehitatud.

Olud on nii head, et võta või riigikokku kandideerimise avaldus tagasi. Enamik erakondi on jõudnud arusaamale, et nii edasi ei saa ning Tallinna ja Tartu vahele tuleb ehitada neljarajaline maantee. Super! Kas teeme ära?

Milleks seda uut paremat teed vaja on? Tähtsaim on turvalisus. Olen sõitnud Tallinna ja Tartu vahet väga palju, igasuguse ilmaga ja igal kellaajal, küll autoroolis, juhi kõrval või bussis. Hull on, kui ei tea, kas vastutulevast sõidukist ikka turvaliselt mööda saad. Näeme uudistes sageli, kui kurvad on selliste juhtumite tagajärjed. Selle efekti saavutab tõesti juba ka 2 + 1 sõiduradadega, kuid sabadest ehk aeglastest autorongidest niisugune lahendus ei vabasta.

Raudtee ja kiirrong on toredad. Reisijateveol kiirrongist paremat võimalust polegi, buss jääb kiiruse ja mahtude poolest raudteele alla. Kuid hoolimata raudteel kavandatavast kiiruse kasvust kulub Tartust Tallinna jõudmiseks ikkagi vähemalt poolteist tundi. Perroonilt perroonile saaks muidugi kiiremini. Korralikul maanteel on sõiduauto kindlasti rongile alternatiiv, laseb pealegi sõiduaega valida.

Majandust, pean silmas väikseid ja keskmisi ettevõtteid, eriti väljaspool Tallinna, raudtee palju ei aita. Näiteks Aegviidu jaamas saab hommikul parkla sõidukeid täis, rongiga käiakse Tallinnas tööl ja õhtul tagasi. Kui kiirraudtee ulatuks Tartuni, võib juhtuda küll, et Tartu muutub Tallinnas töötavate inimeste magalaks, aga see Tartu ja maapiirkondade ettevõtlust ei aita.

Vaid silmaklappidega hobune ei näeks, mis toimub kogu maailmas hea maanteevõrgu ääres. Ka Eestis, praegu küll peamiselt Tallinna ringtee ümbruses.

Kui me soovime, et kogu Eestis oleks tugev väike- ja keskmise suurusega ettevõtlus, siis pole raudteesse investeerimisest suurt abi. Mida need Tartust või mujalt Eestist pärit ärid rongiga Tallinna või vastupidi vedama hakkavad? Kas Emajõe vett, mida pärast tselluloositehasest pääsemist enam-vähem puhtana hoida suudame? Lihtsalt ei kujuta ette, kuidas mõni väikeettevõte oma kauba raudteejaam viib, siis ümber laadida laseb, rongiga Tallinna sõidutab, jälle ümber laadida laseb ning lõpuks sihtpunkti toimetab. Ajakulukas ja autoveost kallim. Tootmine ja kaubandus vajab hästi ajastatud väikeste ja täpsete kogustega tarneahelat. Massilise lattu tootmise ja varumise ajad on ammu möödas ja keegi ei soovi hoida raha umbmäärase müügiperioodiga varude all.

Vaid silmaklappidega hobune ei näeks, mis toimub kogu maailmas hea maanteevõrgu ääres. Ka Eestis, praegu küll peamiselt Tallinna ringtee ümbruses, Tallinnast Tartu poole sõites Jürini. Seal asuvad ettevõtted, jah, seal tehakse midagi, aetakse äri. Nendest äridest koosnebki majandus ning mida rohkem neid on ja mida enam mööda Eestit laiali, seda edukam on me majandus. Kui tahame, et majandus kasvaks, tuleb ärisid juurde luua ja hea taristu puudumine on siinkohal suur takistus. Elu ja asulad on tekkinud ikka teede äärde.

Eesti hotellinduse ja kohaliku turismi eestkõneleja Verni Loodmaa ütles mõne päeva eest, et Eestisse saabuvad turistid ei taha tulla Tallinnast kaugemale. Ja ei tahagi, sest Tartusse ongi väga raske ja pigem ohtlik saada.

Liiklusstatistika ei näita, et meil on vaja 2 + 2 teid, on vana korra austajate lemmikväide. Aga kuidas arvestab statistika neid inimesi, kes ei julge autoga seda teed ette võttagi? Uuringute ja statistika jaoks saab uurija alati sobivad eeldused, meetodi ja mõõtkava valida. Mulle «meeldib» siinkohal reede või pühapäev, mil õnne korral vaid paari kergema närvivapustusega saab Tallinna-Tartu tee läbitud. Pikad kolonnid, hulljulged möödasõidud, reeglite järjepidev eiramine ja muu seesugune on neil päevadel täiesti tavapärane. Oht on ikka tipptunnil. Ükski terve mõistusega inimene ei ole suutnud vastata küsimusele, miks ei ole seda maanteed valmis ehitatud. Nad kehitavad õlgu. Kas ei taha või julge arvamust avalikult välja öelda?

Loosung, et kui riik võtab laenu, jäävad võlad tulevaste põlvede kanda, on õige, kui laenuga jooksvad kulud katta. Aga mõtleme: kui ehitada laenu eest korralik maantee või muu oluline taristu, et ka Tallinnast väljaspool oleks võimalik elada ja äri ajada, siis millise Eesti me oma lastele jätame? Isegi kui Eesti pool miljardit laenu võtaks, oleksime endiselt Euroopa väikseimate võlanäitajatega riikide esirinnas.

Ettevõtted võtavad üldjuhul laenu nii palju, kui võimalik ehk kui palju bilansi- ja kasuminäitajad võimaldavad. Praeguse valimiskampaania üht lemmikhüüet parafraseerides küsin: «Kas nad on lollid?»