Kolm küsimust riigikogu valimiste kandidaadile. 3. Signe Kivi (Reformierakond) ja Mart Kivastik (Vabaerakond)

Signe Kivi ja Mart Kivastik

FOTO: TPM

Kas riik peaks osalema Tallinna linnahalli taastamisel ja mis peaks olema järgmine uus riiklikult rahastatud kultuurirajatis?

Mart Kivastik: Ei peaks. Tallinna linnahall on minu meelest puhas äri, selle peaks korda tegema erarahaga. Tallinna linn võib ju seda ehitust toetada, kui tahab. Selle peaks ära müüma. Aga mis võiks olla järgmine, pole mul aimu ka. ERM oli viimane … Võibolla rahvusooper, Tartusse võiks kunstimuuseumi teha, eesti asja tuleks toetada.

Signe Kivi: Arvan, et riik peaks osalema, kui tahame siia konverentsituriste, kui tahame suuri kontserte, millele võiks ehk järgneda sama artisti kontsert ka Lõuna-Eestis. Või kui soovime, et need konverentsidele ja muudele linnahallis peetavatele üritustele tulijad jääksid pikemaks Eestisse. Kuivõrd rahvusooperile uue maja rajamise kokkulepe on olemas, peaksime vaatama kultuurikaardi üle. Päris kindel, et mõned 20–30 aastat tagasi ehitatud objektid vajaksid energiatõhusamaks kohendamist ja renoveerimist. Päris paljusid kultuurihooneid on seetõttu raske ülal pidada, et ehitamise ajal energiasäästule väga ei mõeldud. Suur probleem on ka ligipääsetavus nii ratastoolis kui ka lapsevankriga külastajatele.

Tartu kunstimuuseum vajab mõistagi oma kodu. Mulle meeldib Tartu linna valitud suund, et tuleks kesklinna kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone, et seal leiduks ka teisi tegevus- ja kohtumispaiku.

Mida arvate plaanist Rail Balticu rajamisel pidurit tõmmata ja asuda veel kord selle trassi kaaluma?

Mart Kivastik: Kindel pidur! Kõik need kohalikud raudteed võetakse praegu üles, Pärnu rongiühendus pandi seisma, nende järgmine rong tuleb kaheksa aasta pärast, kui tuleb. See on täiesti totter! Esiteks tuleks teha Eesti-sisesed raudteed korda, sealjuures Tartu ja Tallinna vahelgi on korda tegemata. See sõit ei tohiks olla pikem kui tund, Valga ja Tallinn kaks tundi. Siis poleks meil vaja seda neljarealist maanteed. Tartu ja Riia vahel tuleks rongid käima panna. Seda kõike on kohe vaja! See ongi Rail Baltic. Praeguse Rail Balticu ehituse käigus läheb majandus hetkeks kindlasti õitsema, saab mitu aastat tohutult ehitada – ja siis? Lihtsalt tühja ehitust tuleb metsikult, kümne aasta jooksul raisatakse meeletu raha ja pärast ei ole selle raudteega midagi teha, aga meie jääme selle eest maksma! Ja kust see Rail Balticu ehituse tööjõud võetakse? Pool Ukrainat läheb vaja. Kindlasti on Rail Baltic kellelegi kasulik, aga mitte Eestile.

Signe Kivi: Olen võimalust Rail Balticu kiirete rongidega sõita ammu oodanud, mulle meeldib rongiga sõita. Midagi on läinud algusest peale veidi nihu, et niivõrd olulisel asjal nagu Eesti ühendused Euroopaga on kogu aeg ja üha tõusvas joones vastaseid. Euroopa on kaetud raudteevõrgustikuga ja hoian pöialt, et see projekt teostuks. Mure on, et Tartu jääb sellest raudteest kõrvale, kuid riigisisese liikluskorraldusega saab kõrvalejäetust leevendada. Jah, julgen öelda, et ootan Rail Balticut, kuigi tean, et saan sellega palju vaenlasi.

Milliseid samme peaks riik astuma eestikeelse hariduse kaitseks, mõeldes inglise keele pealetungile ülikoolides või näiteks Kohtla-Järve riigigümnaasiumi teemale?

Mart Kivastik: See võiks olla üldse suurem seadus, et ülikoolide õppekeel on eesti keel. Praegu on selge, et ülikoolides hakkab eesti keelega hõredaks minema. Kui jätame augu sisse, kui eesti keel pole enam teaduskeel, läheb jamaks. Keelest loobuda on ju mugav, aga meie eesmärk on mitte ainult teadus, vaid eestikeelne teadus ja kultuur üldse. Selle nimel tuleb vaeva näha, midagi pole teha, kui me tahame, et oleks oma riik, Eesti riik. Eesti riik ongi eesti kultuur, sealhulgas ka teadus. Kellele ei meeldi, koligu ära. Riik peab keelt hoidma elus kohtades, kus see on ohus, nagu teadus ja Kohtla-Järve. Eestikeelne kool peab olema kõigepealt ja siis mõtleme, mis saab edasi. Meie keele hoidmine on Eesti riigi põhiküsimus, muidu polegi seda riiki vaja.

Signe Kivi: Siin on mitu asja koos. Olen tuline eestikeelse hariduse – lasteaiast gümnaasiumini välja – pooldaja. Elame aastas 2019 ja Eesti Vabariigis, riigikeelne haridus on minu meelest kohustuslik. Millegipärast need, kes töötavad mujal, seisavad sellega rahulikult silmitsi – omagi lapselaps Brüsselis on prantsuskeelses koolis. Kohtla- Järve konteksti ei tunne, aga vaba Eestit on olnud 30 aastat, kaua me venitame eestikeelsele haridusel üleminekuga, see ei tule kasuks ka nendele vene noortele. Kõrghariduses on ingliskeelsete õppekavad vajalikud, see lubab tuua siia rahvusvahelisi õppejõude, võimaldab üliõpilasel, kes tahab olla ka võõrkeelses kultuuriruumis, ikkagi jääda koju. Tuleb leida tasakaal, rahvusvahelistumisest ei pääse üle ega ümber. Kuid tuleb teha vahet, millised õppe­kavad peaksid olema tasuta ja eestikeelsed.

Tagasi üles