Malle Pärn: maakoole ei tohi kinni panna

Malle Pärn

FOTO: TPM

Ühtki maakooli ei tohi kinni panna. Vastupidi, kus märgatakse õpilaste arvu vähenemist, seal tuleb tõsiselt hakata tegelema selle vähenemise põhjuste kõrvaldamisega.

Kui maal jääb õpilasi vähemaks, pannakse kool kinni. Kui postkontor või apteek ei teeni kasumit, see suletakse. Väikeettevõtlus ja väiketalu pole tasuvad, need suretatakse välja. Mida see näitab? Kas mitte seda, et riik käitub nagu allaandja.

Keegi meist tugevam vaenlane tõrjub meid kodunt välja ja me kolimegi sealt ära. Me ei hakka vastu, me ei hakka uurima, kas tal on ikka õigus meid kodunt välja ajada, me ei püüa teha midagi, et oma kodu oma laste jaoks alles hoida.

Me valitsejad tunnistavad nii, et on võimetud riiki juhtima. Kordan igivana tõde: valitsemine tähendab teenimist, mitte hävitamist, mitte alamate ärakasutamist, mitte rahva paljaksröövimist aina kõrgemate maksudega, mitte ühise omandi mahamüümist, mitte rahva halvustamist.

Meie eesmärk peaks olema see, et meie lastel ja meie laste lastel oleks ilus ja turvaline elu. Eestimaa igas paigas. Kõik uuendused ja areng peaks olema suunatud sellele eesmärgile. Mida siis teha? Kõigepealt tuleks tõsiselt tegelda eesti keele õppimisega. Sõnadele tuleb tagasi anda nende õiged tähendused. Sest keel on alus, mille peale saab hakata ehitama kultuuri. «Kvaliteetne» tähendab seda, et miski on väärtuslik ja täidab hästi oma otstarvet.

Õnnelik ei ole see, kes kõik oma ihad «vabalt» otsekohe teoks teeb, tagajärgedele mõtlemata, vaid see, kes oskab elada nii, et tema valikud ei põhjusta ühiskonnale valusaid tagajärgi.

Kuidas saab lastele pakkuda paremat haridust, kui kool kinni pannakse? Kas see pakub ka paremat elu vanematele, kes peavad lapse saatma kooli, mis asub kümnete kilomeetrite kaugusel kodunt? Või tuleb neil otsida uus elupaik, mis on lähemal sellele «kvaliteetsemale» koolile, kus klassid «vähem kvaliteetsest» piirkonnast lisandunud õpilaste varal suuremaks kasvavad ja mõneks ajaks sulgemisohust pääsevad? Kui kauaks? Kui kaugele me oleme nõus taganema? Miks meie oma valitsus meie rahvast taganema sunnib? Kodudest välja küüditab?

Mis jutt see on, et kool ei saa pakkuda kvaliteetset haridusteenust, kui seal on vähe õpilasi? Mida vähem on õpilasi, seda väärtuslikum (et juhtida tähelepanu sisule, mõttele, ei taha ma kasutada seda kantseliidiks muudetud kvaliteedisõna) on igaüks neist, ja seda võimalikum on iga õpilase isiklikest eelistustest ja vajadustest lähtuv õpetamine.

Mõelgem, kui palju on õpetajal sellises klassis aega iga õpilase jaoks! Väikeses klassis on palju vähem segajaid, mis lapse tähelepanu hajutavad. Ka distsipliiniga ei ole seal vaja eraldi tegelda. Ja see nõndanimetatud koolikiusamine on seal olematu, sest kõik tunnevad kõiki, õpetajad teavad ka laste kodust olukorda, kuni mitme põlveni tagasi.

Haridus ei ole teenus. Haridus on ettevalmistus terveks eluks. Mis võib anda lapsele võimaluse seda elu täielikult, väärtuslikult ja õnnelikult elada, aga võib ka selle võimaluse ära võtta.

Juba õpetajate koolitus peab lähtuma sellest, et õpetaja vastutab selle eest, mida ta koolis teeb. Õpetajaamet on ehk kõige tähtsam amet üldse, sest sellest oleneb ühiskonna tervis ja tulevik. Õpetaja töö on väärtuslikum kui mingi poliitiline sekeldamine, sellega juba iga broiler hakkama ei saa, seega tuleb õpetajale maksta ka vastavat palka.

Kui õpetajad on oma töö hästi teinud, siis on ju ühiskonna ühiseid asju tunduvalt lihtsam korraldada.

Maapiirkond on parim elukeskkond, ei tohi seda muuta hiiglaslikeks inimtühjadeks põlluviljade vabrikuiks.

Õpetaja koolitus on eelkõige vaba, aruka ja loomingulise inimese kujundamine, kes suudaks sedasama lastele edasi anda. Et ka lastel aidata kujuneda vabadeks, arukateks, loomulikeks ja loomingulisteks täiskasvanud kodanikeks. Vabadus tähendab vastutust, muide. Õnnelik ei ole see, kes kõik oma ihad «vabalt» otsekohe teoks teeb, tagajärgedele mõtlemata, vaid see, kes oskab elada nii, et tema valikud ei põhjusta ühiskonnale valusaid tagajärgi.

Ühiskonnaelu ei tohi taandada mingitele kaubanduslikele, kasumlikele, olmelistele ja instinktitasandil suhetele. Inimene on eelkõige vaimne olend. Inimühiskond on elav organism, seda ei tohi vägisi mingi kunstlikult konstrueeritud mudeli järgi vormida.

Maakool kujutab endast juba oma eeldustelt palju sügavamat haridust, ühtki maakooli ei tohi kinni panna. Vastupidi, kus märgatakse õpilaste arvu vähenemist, seal tuleb tõsiselt hakata tegelema vähenemise põhjuste kõrvaldamisega.

Maal tuleb taastada erisoodustused, et noored tahaksid maale elama minna. Meie riik on siiani maaelu hävitanud, on viimane aeg hakata seda uuesti üles ehitama. Maapiirkond on parim elukeskkond, ei tohi seda muuta hiiglaslikeks inimtühjadeks põlluviljade vabrikuiks. See on praegu meie kõige olulisem teema. Mida kaugemale tulevikku me selle lahendamise lükkame, seda raskem saab see olema.

Tagasi üles