Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/02/20/15897909t1hfafb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/19/11802224t1h5060.jpg)
Laulupeoloa pikk ootamine kujunes eesti rahva ühistegevuse tugevaks proovikiviks. Eriti närvesööv oli see aeg laulupeo korraldajaile, kuid paljud vajalikud asjad said siiski tehtud. 1869. aasta 20. veebruarist sai rõõmupäev, sest pärast 20-kuulist ooteaega saabus Vanemuise seltsile siseministeeriumi kiri loaga teha laulupidu.
Suure rõõmusõnumi teatavaks tegemine jäi seegi kord Johann Voldemar Jannseni ehk Eesti Postimehe õlgadele. Emotsionaalse tervituse lõpetas Jannsen nii: «Aga nüüd, mu armas Eesti rahvas, mis tunneb su süda, mis mõtted tulevad sulle seda kuuldes? Nii kaua kui maailm seisab, pühitseb E e s t i r a h v a s niisugust päeva e s i m e s t korda.»