Partnerlinnad. ⟩ Inimeste emotsioon ja energia on Euroopa kultuuripealinnaks saamisel kaalukeel

Euroopa kultuuripealinna entusiastid leedulanna Ana Čižauskienė ja eestlane Kalle Paas. Foto: Kristjan Teedema

Kas Tartu saab 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitli, selgub eeloleva suve lõpul. Tartul on palju õppida oma partnerlinnalt Kaunaselt, sest see kannab Euroopa kultuuripealinna tiitlit 2022. aastal. Võidujooks selle nimel algas Kaunasel 2015. aastal ning finaalis konkureeris ta Klaipedaga.

Sihtasutuse Kaunas 2022 välissuhete ja rahvusvahelise koostöö juht Ana Čižauskienė on erialalt kunstiajaloolane, kes enne kultuuripealinna meeskonnaga liitumist töötas Kaunase moodsa kunsti biennaali heaks.

Miks on ühele Baltimaa linnale Euroopa kultuuripealinnaks saada oluline, räägivad Ana Čižauskienė ja Tartu Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimise projekti üks juhte Kalle Paas.

Ana Čižauskienė, kas olete varem Tartus käinud?

Olen esimest korda siin. Ma olin küll Tartust palju kuulnud, selle puitarhitektuurist, ülikoolist, teie rahvusmuuseumist. Ilmselgelt on Tartu Euroopa kultuuri kaardil ja me teame seda Leedus väga hästi.

Miks te 2015. aastal Euroopa kultuuripealinna projektiga liitusite?

Ma arvan, et kõigile, kes kultuuri alal tegutsevad, kel on oma arvamus ja suhe oma linnaga, on see midagi niisugust, mida ta ootab. Kuidas seda veel seletada …

Teate, tol ajal oli Kaunas hoopis teises situatsioonis, kui ta on praegu.

Mida silmas peate?

Kui me alustasime, ei olnud Kaunase maine väga hea. Me olime kultuurikeskus nagu küll, aga selles olemises oli palju nostalgiat. See kõik oli keskendunud varasemate sajandite kuldsele ajastule, ja tegelikult oli see seisak.

Kandideerida Euroopa kultuuripealinna tiitlile andis võimaluse tuua linna üldisesse meeleollu muutus. Näis, et inimestel hakkas juba paha enesehaletsusest ja sellest, et Kaunast koheldakse kui riigi teist linna ning kui formaalset kultuuripealinna. Paistis, et inimesed tahtsid võidelda muutuse nimel ja tuleviku eest ning ehitada Kaunasele üles uus, moodne identiteet.

Te usute, et kultuur võib midagi muuta?

Jah, kultuuripealinnaks kandideerimisel nähakse head võimalust luua mitte ainult midagi uut, vaid tõestada seda, et kultuuril on päriselt jõud. Et kultuur ei ole mitte ainult üks sammas tööstuse või põllumajanduse kõrval, vaid sel on otsekui horisondimõõde, mis ulatub üle kõige.

Kalle Paas, kas meil on olnud Tartuga umbes sama asi? Et me tahaksime lahti saada sellest puust linna staatusest ja enesehaletsusest ning Tallinna järel teiseks olemisest?

Ma arvan, et kui Tartu saab Euroopa kultuuripealinna tiitli, teeb see meid uhkemaks. Nii tartlastel kui ka lõunaeestlastel on vaja sellist heas mõttes uhkust.

Jah, me jääme Eesti kõige suurema linna varju. Meie talendid tahavad liikuda sinna, kus saab unistusi teoks teha, kus on ressursse, vahendeid ja publikut.

Aga meie ei ole sellega heas mõttes nõus. Me vaidleme sellele vastu ja otsime võimalusi, et Tartu ja Lõuna-Eesti inimesed saaksid oma potentsiaali just siin elu viia.

Ana Čižauskienė, kui tuline oli Leedus võitlus kultuuripealinna tiitli nimel?

Esimeses etapis oli kuus võistlejat. Finaali pääsesid kaks: Klaipeda ja Kaunas. Meie võitsime.

Aga näiteks Klaipeda, kes ei võitnud, panustab oma ideedega, millega nad taotlusvoorus lagedale tulid, linna arengusse edasi. Nad ei kaotanud sellepärast veel usku oma kultuurilisse liikumisse.

Euroopa kultuuripealinna tiitli taotlemiseks peavad linnad teatavasti kokku panema väga põhjaliku taotluse ehk kandidatuuriraamatu. Lõppvoorus on see ligi 100-leheküljeline raamat, mis peab koosnema omanäolisest ja mõjuvast kunstilisest kontseptsioonist ning ideedest, kuidas seda ellu viia. Kalle Paas, kuidas Tartul raamatu kokkupanemine läheb?

Meie eelvooru kandidatuuriraamatu loomingulises programmis on kirjeldatud 30 projekti.

Praegu on meil käed tööd täis, lõppvooru kandidatuuriraamat peab valmima 1. augustiks. Seal on 40 teemat ja igaühte neist aitab kirjutada kolm inimest. Niisiis on koostajaid umbes 100, lisaks linnavalitsuse kolleegidele vabatahtlikud ülikoolist, loomeettevõtetest, linnaosadest, meedia ja reklaami alalt.

Mida on olnud meil Kaunaselt õppida?

Kaunas teeb oma asju väga kõrgel tasemel. Seda ongi õppida.

Näiteks programm Fluxus Labs. See on juba üle aasta kestnud ettevõtmine, mis aitab Kaunase magalarajoonidest üles leida kogukonna nn kultuuriagendid, kelle ülesanne on koostöös kohalike inimestega leida ja ellu viia igapäevaelu rikastavaid väikseid kultuurisündmusi. See on nende töö rohujuuretasandil.

Ana Čižauskienė, selgitage teie veel edasi!

Enamasti on ju nii, et vaid üks osa ühiskonnast kasutab kultuuriteenuseid. On palju põhjuseid, miks see nii on. Vahel puudub inimestel harjumus. Nad võivad ka karta, et äkki nad ei mõista õigesti konteksti või et see on liiga kulukas.

Aga meie eesmärk on tuua kultuur institutsioonidest välja. Mitte esitleda seda tavalistes kultuurikeskustes ja -asutustes, vaid viia see naabruskondadesse.

Me oleme juba alustanud koolitusi neile, kes tahavad kogukonnaga koostööd teha ja naabruskonnaga töötada. Kuidas mõelda, et üldse leida midagi uudset ja loovat. Osa me inimestest on väga motiveeritud, et saada Fluxuse agendiks.

 Kaunas 2022 välissuhete ja rahvusvahelise koostöö juht Ana Čižauskienė. Foto: Kristjan Teedema

Mida see Fluxus veel tähendab?

See on kunstiliikumine, vorm, mis algas USAs ja mille lõi Leedu-Ameerika kunstnik George Maciunas. Selle idee on muuta iga päev selliseks, nagu oleks see kunst. Fluxuse seisukoht on, et igaüks on kunstnik ning igaüks saab teha kunsti.

Nii võtavad meie Fluxuse agendid ühendust koolide, lasteaedade ja kogukonna aktiivsete liikmetega ning uurivad järele, kes kunstnikest elab seal piirkonnas. Sel viisil suheldes leitakse uut tegevust. Olgu siis keraamika töötoad lastele, kogukonna aiad täiskasvanutele, ühised õhtusöögid või tänavakunstiüritused.

Ladina keeles tähendab fluxus voolamist.

Ja see kõik juba toimib?

Jah. Meil on juba kaheksa agenti. Sel aastal lisandub 12 ning me tahaksime, et 2022. aastal oleks meil 40 inimest, kes töötaksid naabruskonna heaks, hoiaksid inimestevahelisi sidemeid ning sidet meie Euroopa kultuuripealinna programmiga.

Kalle Paas, kas see kõik natuke ei sarnane Tartu linnaosaseltside töö ja linnaosapäevadega?

Tartus ei ole linnaosapäevi veel paljudes kohtades. Mina elan näiteks Ülejõel ja see on nii eklektiline linnaosa, et linnaosaseltsi tekkimisega läheb veel palju aega. Sepa jalgpallikeskuse tõttu olen aga töötanud intensiivselt Ropka linnaosas ja mõelnud, missugune võiks olla kultuuripakkumine seal. Mis teeks Ropka inimesed uhkeks, mis liidaks nad kokku ja annaks neile positiivsuse just ühistegevuse kaudu. Kui Kaunasega võrrelda, siis Kaunases jõuab kultuuriagent ka sinna, kus linnaosaseltsi veel ei olegi.

Ana Čižauskienė, mis võiks teie meelest olla see kaalukeel, et Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitli saaks?

Arvan, et teil ei puudu midagi. Teil on hea taristu, kultuuriorganisaatorite võrk ja poliitiline toetus. Te olete usaldusväärsed, teil on töötav meeskond ja teie programmil on oma nägu.

Mis võiks aga veel mõjutada žürii seisukohta, on see, et žürii liikmed peavad veenduma, et selle kõige taga on linnaelanike emotsioon ja energia, mis päriselt tõestab, et Tartu vajab seda tiitlit.

Kalle Paas, millised meie šansid ikkagi on?

Selge on see, et 2024. aasta kultuuripealinna tiitel tuleb Eestisse. Ja et finaali on jõudnud Tartu ja Narva ning žürii valib neist ühe. Kui mõlemad linnad teeksid väga halva kandidatuuriraamatu, siis ehk palutakse ühel või teisel taotlust täiendada, aga üks linn kindlasti valitakse.

Kuigi Narva lõppvooru taotluse koostamise enda peale võtnud osaühing tõstis käed üles, ei ole nende šansid kehvemad? Või mis te, Kalle Paas, arvate?

Narva linnavõim on kinnitanud, et nad kandideerivad igal juhul.

Ana Čižauskienė, kui selgus, et Kaunas on Euroopa kultuuripealinna tiitlit väärt, mis siis edasi sai?

Enne žürii otsust kartsime väga. Aga me olime väga õnnelikud, kui nägime, et Kaunase rahvas, kel on harjumus kaotada ja muudkui vanu aegu taga nutta, kogunes tuhandete kaupa linnaväljakutele, et jälgida Euroopa kultuuripealinna väljakuulutamise tseremoonia otseülekannet. Kui meie inimesed žürii tulemust kuulsid, läksid nad rõõmust otsekui hulluks. Mul on neist hetkedest videosalvestis.

Ja te ei saanud endale linnatäit vaenlasi, ma pean silmas Klaipeda elanikke, kes võisid ehk viha pidama jääda?

Ei, nad ei vihka meid. Žürii liikmed on meid julgustanud, et võiksime ette võtta koostööprojekte kõigi nende linnadega, kes kandideerisid tiitlile.

Mul on hea näide tuua Poola linnast Wrocławist, mis sai kultuuripealinnaks 2016. aastal. Nemad kutsusid kõik teised linnad, ma ei mäleta, kas neid oli kuus või rohkem, oma kultuuriprogramme kultuuripealinna aasta jooksul Wrocławis esitlema. Nii ei kaotanud need teised linnad oma kogutud energiat.

Kas see aastaid kestev pingutus Euroopa kultuuripealinna tiitli nimel on ikka väärt kõike – aega, närve ja raha? Ana Čižauskienė?

See ei ole tiitel ainult üheks aastaks, see on protsess, mil on pikem mõju, ja ma ütleksin, et meie organisatsioon mõtleb juba praegu mitte ainult aastale 2022, vaid järgmisele, aastale 2023. See tähendab, et me püüame kasutada Euroopa kultuuripealinna programmi kui võimalust luua midagi pikaajalist.

Pean silmas kogukondade mobiliseerimist, suhete loomist kultuuriasutuste, kogukondade ja äriettevõtete vahel, kultuuripubliku laiendamist. Püüame, et need jäljed ja rajad, mis Euroopa kultuuripealinna aasta linna maha jätab, püsiksid ka pärast tiitliaastat.

Aga teie meelest, Kalle Paas?

Tartul on neli head põhjust, miks Euroopa kultuuripealinnaks saada. Me anname praegustele ja tulevastele loojatele sõnumi, et Tartu on koht, kus tehakse kõrgel tasemel ja paljudele inimestele huvitavat kultuuri, anname lootust ja ootust kõigile.

See on turismiprojekt, mis toob suurt majanduslikku kasu, kui Tartusse tuleb rohkem siin ööbivaid sise- ja välisturiste. Nii saame enam investeeringuid ja võime luua ägedama keskkonna ettevõtetele, kes saaksid siia talente kutsuda.

See aitab kaasa teistegi eesmärkide täitmisele: kuidas peatada inimeste ja ajude väljavoolu Lõuna-Eestist, kuidas luua siia rohkem lennu-, rongi- ja maanteeühendusi.

Ja lõpuks: see annab Tartule ja tervele Lõuna-Eestile ühise koostöö- ja mõtteplatvormi. Tartu kandideerib koos 19 omavalitsusega ja kui me loome Tartu ja Lõuna-Eesti ühist brändi, on see kõige parem võimalus ajada ühist asja nii Eestis kui ka Euroopas.

Kalle Paas, millal žürii meid siis ära valib või ei vali?

See kõik leiab aset augusti viimasel nädalal. Žürii teeb otsuse Tallinnas, sinna koguneb umbes kümme inimest Tartust ja kümme Narvast, seal kõlavad esinejate kõned ja vastatakse küsimustele.

Kahel varasemal päeval külastab žürii Narvat ja Tartut ning siis peavad nad nägema siinsete inimeste entusiasmi ja valmidust kultuuripealinna tiitlit kanda. Kohale tulevad kolm žürii liiget kaheteistkümnest ja üks inimene Euroopa Komisjonist.

Ana Čižauskienė, kuidas selline esitluspäev Kaunases läks?

Valmistusime selleks mitu kuud. Žürii linnas viibimise päev oli planeeritud mitte minutite, vaid sekundite kaupa. Kogu linn oli lava. Sulgesime lausa liikluse, et mahutada linna rohkem üritusi. See oli meie suutlikkuse sõu.

Ana Čižauskienė usub, et Tartul ei jää Euroopa kultuuripealinnaks saamisel midagi puudu, kui vaid tartlaste emotsioon ja energia seda soovi tõestavad. Foto: Kristjan Teedema