Kolm küsimust riigikogu valimiste kandidaadile. 2. Gea Kangilaski (SDE) ja Indrek Kalda (EKRE)
17. veebruar 2019, 23:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas ja kas peaks riik kaasa aitama Tartu ja Riia vahel reisirongiliikluse taastamisele?
Gea Kangilaski: Kindlasti peaks kaasa aitama. Kõige olulisem on ju see, et see on kahe riigi ühine investeering. Praegu pole olnud piisavalt huvi Läti poolt. Eesti peaks ise tegema jõupingutusi, et koos partneriga head lahendust otsida. Saan aru, et Riiast Tartu poole reisimise huvi paraku on väiksem kui siit Tartust Riiga. Rööpad on olemas, aga kiirus Lätis väike ja ühendus piiril pole hea. Riiklikku huvi peab ikkagi väljendama. Heade majandus- ja kultuurisidemete arendamine Lätiga võiks Läti huvi suurendada.
Indrek Kalda: Justnimelt kuidas ja kas – enne tuleks välja uurida, kui palju oleks vaja sellist reisirongi, kui palju oleks sõitjaid. Seni ei oska ju midagi öelda. Seepärast, et tihtilugu on kisa väga palju ja kui tekib võimalus, läheb nagu Võrumaal, et bussis on kaks inimest. Võibolla ei ole seda tarviski. Enne tuleb uurida, kas Riia busski täitub.
Kas hambaravi peaks olema kõigile ravikindlustatutele tasuta?
Gea Kangilaski: Hambaravi kättesaadavus peaks paranema, ideaalis võiks olla tasuta. Ent veel enne seda on meil probleem, et paljudel inimestel pole ravikindlustustki, mistõttu Eesti vajaks suuremat tervishoiureformi. Läbiarutamist vajaks, mis ulatuses peaks inimestel olema kindlustuskaitse. Peame otsima tervishoiule lisarahastamise võimalusi ja see ei ole pelgalt ühe või teise erakonna programmi küsimus. Samamoodi on see suur ühise kokkuleppe küsimus, nagu teaduse ja arendustegevuse rahastaminegi. Kuid hambaravihüvitis peaks suurenema ja paranema ka selle kättesaadavus.
Indrek Kalda: Peaks olema, aga mitte see kosmeetiline, mis on inimese enda mure. Hädaravimine, hambaaugud-väljatõmbamised – see võiks olla. Omast kogemusest tean, et praegu riigi pakutav hüvitis on sümboolne.
Milline riiklik abinõu aitaks kõige kiiremini vähendada lõhet eesti- ja venekeelse kogukonna vahel, kui see ikka on üldse esikümne probleem?
Gea Kangilaski: See on kindlasti väga oluline probleem. Kõige õigem on ikka koos õppiva kooli mõte, mis algab ju juba lasteaiast, alusharidusest. Kui lapsed õpivad väikesest peale koos, saavad nad ka keele selgeks ja siis on maailmapiltki sarnasem. Ja keeleõpe täiskasvanutele peab saama kättesaadavamaks. Minu meelest ei ole Eesti sellele seni pööranud piisavalt tähelepanu. Nagu Katri Raik ütles: eelkõige võiks selles küsimuses tähelepanu olla itta, Ida-Virumaale, kuid kindlasti ka Tallinna, ja mõelda tuleks ka keelepraktika võimalustele, näiteks koostöös tööandjatega.
Indrek Kalda: See on väga lai küsimus, aga kas üldse peale aja siin lahendust on? Mälu kustub, aeg läheb edasi, aga siin ei ole võluvitsa. Mis riik teha saab? Ajakirjandus on meil vaba ja võib õhutada vaenu, palju kulub. Rahvusringhäälingus saavad sõna erinevate vaadetega inimesed ja see pole alati sugugi selle eesmärgiga, et lõhet vähendada. See ei tähenda, et ma tahaksin riikliku kontrolli selle üle, mida öelda. Käsukorras ei saa midagi teha.