Tee tööd ja näe vaeva, küll tuleb ka pensionipõli ja vaesus

Pille Tsopp-Pagan Foto: Erakogu

Me riigis on nooruse kultus, oleme seda kogenud aastaid. Noorus on tööle saamisel eelis. Kuid tööhimulistele pensionäridele jagub eeskätt vähetasuvat ja füüsiliselt rasket tööd. Pension jätab aga vaesusesse.

Eestlased elavad hästi. Väidetavalt paremini kui kunagi varem. Masendav trend on meie eakate vaesumine. Statistikaameti andmetel on Eestis suhtelise vaesuse määr 2017. aasta andmetel 22,6 protsenti (sh naistel 25 protsenti ja meestel 20), eakate suhtelise vaesuse määr on aga 47,5 protsenti (naistel 53,4 protsenti, meestel 36,1). Miks nii?

Üle 65-aastaste inimeste elatustase on madal. Lood, mida me tihti kuuleme naabrite, tuttavate ja laste või lapselastena, on kurvastavad. Eakate lastel ja lastelastel ka ei jätku raha, et neid majanduslikult aidata, neil on omal lapsed ülal pidada. Eakad saavad ja tihti ka soovivad töötada, aga jõukohast tööd kas pole või neid ei palgata.

Paljuski on vaesuse põhjus selles, et tööelu kestel puudutasid seda põlvkonda mitu rahareformi ja säästudest jäädi ilma. Neile on kättesaadav ainult riigipension, sest II sambasse nad koguda ei jõudnud. Töötamine pensionärina on pigem siiski hädalahendus. Töökohti väga valida ei ole, sestap on pensionärid sageli väheatraktiivse, madalapalgalise ja samas füüsiliselt raske töö tegijad. Paljud neist on valmis tegema erialast tööd, mida oskavad väga hästi, nad oleksid sageli noortest tublimad ja lojaalsemad. Kuid tööd ei jagu.

Varem on eakate töötajate vähest kaasamist välja vabandatud kiire arenguga: Eesti on noor riik ja pidanud tegema palju ja ruttu, et jõuda naaberriikidele järele. Enam see ju nii kiire pole.

Mida saame teha, et oma eakaid selles olukorras toetada? Paraku pole Eesti ettevõtted kuigi varmad neid oma töösse kaasama. Olen töötanud ettevõtetes, kus kandideerijate CVde pakist tõsteti välja kõigi üle 50-aastaste naiste omad.

Kuuldud lugu, kuidas hiljuti otsiti ühes riigiasutuses osakonnajuhti. Nagu ikka, oli tööpakkumises tööandja vajadused ja otsitava positsiooni profiili nõue. Kandideeris ka üle 50-aastane naine, kelle elulookirjelduses oli olemas kõik vajalik, ka nõutav töökogemus, et sobida sellesse ametisse. Lisaks oli tal pooleli doktorantuur teaduskonnas, mis just selle osakonnaga sobis. Teda ei kutsutud isegi vestlusele.

Ühel hetkel, tükk aega peale kandideerimisavalduse saatmist sai ta teate, et tema kandidatuur ei osutunud sobivaks. Kaude sai ta teada, et selle ametikoha sai 25-aastane noormees, kel on samas valdkonnas küll bakalaureusekraad, aga töökogemus puudus täiesti.

Olen teinud palju tööintervjuusid ning vahel ongi nii, et inimesel on väga hea CV, aga kollektiiviga ta ei klapi. Ent seda ei saa teada inimest nägemata. Näib, et kõnealusel oli tegu ealise diskrimineerimisega. Ta pole isegi lähedal pensionieale!

Hea erandina tuleb meelde Swedbank, kus üks tööpakkumine oli mõeldud vanemaealistele ning need töölevõetud olid meeldivaks täienduseks pangakontorites. Kui olin pangasaalis nende teenindada, jäi mul soe tunne.

Meie riigis on nooruse kultus, oleme seda kogenud aastaid. See on irooniline, sest samal ajal me elanikkond vananeb ja noorte arv, kes on tööturul aktiivsed maksumaksjad, väheneb. Varem on eakate töötajate vähest kaasamist välja vabandatud kiire arenguga: Eesti on noor riik ja pidanud tegema palju ja ruttu, et jõuda naaberriikidele järele. Enam see ju nii kiire pole. Ja samas nende inimeste abiga me siia jõudnud oleme. Meil pole õigust nende arvelt elada, ammugi neid oma edus unustada.

Üks meie noor peaminister nõudis mõne aja eest kõigi meditsiiniasutuste kiiret üleminekut digiregistratuurile. On meil tegelikult selge, kas meie eakatel on oskus ja võimalus seda kasutada? Ma olen väga arengu poolt ning väliskohtumistel rõhutanud meie riigi teenuste innovatiivsust ning seda, et Eestis suudetakse selliseid reforme ka ellu viia. Samas ei saa reformida kellegi arvelt. Enne muutusi on hädavajalik veenduda, et selle registratuuri põhikasutajad, kelleks eakad paratamatult on, oleksid selleks valmis ja abistatud või abilistega varustatud.

Lähiminevikust on näiteks tuua paralleel tööhõivereformi mõjust puuetega inimestele, selle reformi ebasõbralikkus on tänase seisuga tõendamist leidnud.

Üle 65-aastaste inimeste elatustase on madal. Lood, mida me tihti kuuleme naabrite, tuttavate ja laste või lapselastena, on kurvastavad.

Selleks et hoida oma eakaid aktiivsete ja iseseisvatena, olen oma vanematele püüdnud leida pensionäridele mõeldud arvutiõppekursusi. Juba viimased paar aastat, kuid tulutult. Neid kursusi pakutakse töötutele, kutseõppeasutustes, jah, tasuta. Aga eakate õpet, kasvõi tasulist, pole. Ma ei usu, et Eestis on ainult kaks pensionäri, kes oleksid sellest huvitatud.

Samamoodi peame vaatama, kuidas arendada muid täiendkursusi, mis oleksid vanematele huvitavad ning arendaksid oskusi, mida meie tööjõuturg vajab ja mille abil eakas hästi toime tuleb. Eelnimetatud koolitusi saaksime väheste kuludega korraldada, seega on küsimus lihtsalt kokkuleppes – kas tahame.

Samamoodi on ühiskondliku kokkuleppe küsimus laiendada ettevõtete ringi, kus mõeldaks töökohtade jagamisele neile pensionäridele, kes tahavad töötada. Nende üheks motivatsiooniks võiks pakkuda töötava pensionäri eest sotsiaalmaksu vähendamist miinimumtasult. Tingimata tuleb eakate pensionid vabastada tulumaksust. Nende muu teenitud tulu peaks olema maksustatud vastavalt seadusele.

Kui pensioniikka jõudnu saab ja soovib tööd jätka, tuleb seda lasta. Kui ta aasta pärast pensionile jääb, suurendab ta I samba pensioni summat kümne protsendi võrra.

Kõige kurvem on olla üksi ja tunda end kasutuna. Meie kogukonnaliikmetena saame seda lihtsasti vältida. Me peame seda tegema, enda ja oma eakate pärast. Tehkem siis seda.

«Kui puudub kogukond, usaldus ja lugupidamine, on noortel võimatu jätkusuutlikku eluviisi õppida ja eakatel seda hoida,» on kirjutanud Robert K. Greenleaf.