Väntorel jutustas Aparaaditehase salongis oma lugu

Andres Talvik esitas kontserdil loo "Sa tulid tuppa", mille teksti autor on Juhan Liiv ja mille esitus jäi 1970. aastal TPI aulas (praegune TTÜ) toimunud kontserdi külasjatajetele meelde erilise hetkena.

FOTO: Tõnu Talivee

Pärast järjekorras seismist tuli loobuda välisjalanõudest. Noorsandist garderoobihoidja ulatas seejärel külalistele lahkelt sussid. Ühtlasi oli see siinkirjutajale esimene kord astuda rokiklubisse vahetusjalanõudega. Just taoline sisenemisjuhtum leidis aset läinud reede õhtul ja koht, mida sai väisatud, oli Erinavate Tubade klubi Aparaaditehases. Salongilikus miljöös jutustas publikule sarja ETK Legendid raames oma lugu Eesti roki ajalukku mõjusa jälje jätnud ansambel Väntorel.

Mäletan, kui Väntorel üheksakümnendatel esimest korda, toona helikassetilt kõlanuna laiema ringi huviliste kõrvu paitas. Nende lugu «Julgus» raputas ilmselt 1970. aastal kuulajaid sarnase intensiivsusega, nagu võis seda teha analoogsetel rihvidel mängitud The Kinksi «You Really Got Me» pool tosinat aastat varem. Kuskilt arhiivisügavustest välja kaevunud helilooming sütitas nii üheksakümnendate pungi- kui ka veidi hilisemat garaažirokiskeenet. «Julgus» kõlas näiteks filmi «Jan Uuspõld läheb Tartusse» saundträkina groteskses hipistseenis ja leidis oma koha ka Terje Toomistu 70ndate allhoovustesse kaevunud dokumentaalfilmis «Nõukogude hipid».

Väntorel oli ja on kõva tegija. Ning Eesti roki maamärgina oli ka reedeõhtune üritus igati omal kohal. Bändi originaalliikmetest istusid laval ja osalesid vestlusringis Andres Valkonen ja Andres Talvik. Nende lugusid esitasid Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli teise kursuse õpilased.

Kuid pisut nuriseda siiski tuleb. Kahju on, et vanameistrid tol õhtul ise pilli ei mänginud. Küll aga jäid kõrvu ja kummitama nende endi vokaalesitused koos Otsa kooli bändiga lugudest «Ma olen nahktiibadega väntorel», «Sa tulid tuppa» ja mõned teised. Bänd oli sümpaatne. Kitarrist sai tunnetuslikult Väntoreli rakursist aru ja pani lood elama.

Ometi oleks tahtnud, et legendaarse bändi muusika oleks tol vestluskontserdil avanud popi- ja džässivõtme asemel psühhedeeliavõti. Saund võinuks olla tublisti toorem, jõulisem, karusem ja garaažilikum.

Ometi oleks tahtnud, et legendaarse bändi muusika oleks tol vestluskontserdil avanud  popi- ja džässivõtme asemel psühhedeeliavõti. Saund võinuks olla tublisti toorem, jõulisem, karusem ja garaažilikum. Tegu oli omal ajal ju ikkagi psühhedeeliabändiga, antud juhul kõlas aga grupp kohati konkursi «Kaks takti ette» saateansamblina.

Samas paelus publikut originaalliikmete peenhäälestusega huumor. Sündmuse korraldaja Risto Lehiste esitas neile laval liiga palju kas-küsimusi, ometi tulid mehed ka sellest olukorrast hästi välja ja meenutasid põnevaid lugusid minevikust. Näiteks juhtum, mille puhul trummide lisavidina cow-belli asemel kasutati Pärnu kultuurimajast varastatud prügikasti, pani publiku naerma.

Need lood lõid tänaste noorte jaoks ehk pisut selgustki. Tehnilised võimalused muusikat teha olid tollal ju piiratumad ning lisaks kummitas lääne bände matkivaid Eesti ansambleid tsensuur ja ära keelamine, mida võimud peagi ka Väntoreli puhul rakendasid.

Andres Valkonen selgitas, et protestibänd Väntorel (varasema nimega Keldriline Heli-J.Z) siiski polnud. Tehti muusikat muusika enda pärast ning seda harrastust jätkavad juba soliidses eas mehed ka praegu. «Pensionäridel on absoluutselt vaba voli tegeleda muusikaga,» tõdes ta.

Tagasi üles