Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/11/28/6124371t1h5bb0.jpg)
/nginx/o/2019/02/15/11789512t1ha854.jpg)
Esmaspäeva pärastlõuna. Vihm trummeldab vastu laulukaare katuseplekki. Vaevu tunni eest on riigi ilmateenistus avaldanud uue prognoosi: nädalavahetusel püsib temperatuur kangekaelselt plussis, ilm on soe ja päikseline. Aga pühapäev toob igast Eesti nurgast ja välismaaltki Otepääle kokku 5000 inimest sõitma 59-aastase ajalooga Tartu maratoni.
Suusapeo peakorraldaja Indrek Kelk istub, kulm kortsus, oma kabinetis Tartu laululava all ja loeb peast detailselt ette norrakate ja venelaste ilmaennustuse tulevaks kuueks päevaks. Kumab õhkõrna lootust, paar öist külmakraadi – äkki peab peab rajapõhi ikkagi vastu! Muidu koostab ilmateenistus iga päev maratonitiimile eraldi prognoosi, kuid sel päeval pole see veel saabunud. Eestlaste ennustus on aga kõige usaldusväärsem, ütleb Kelgu kogemus.
Olukord on keeruline ja varsti tuleb langetada raskeid otsuseid, aga sellist aastat, kus oleks lihtne, pole Indrek Kelgu kahekümneaastase Tartu maratoni peakorraldamise ajal vist ette tulnudki. Ta ei tea veel, et järgmistel päevadel pöörab heitlik ilm soodsas suunas ning Otepää kandis tuleb piisavalt lumelisa, et maraton saaks toimuda täismahus põhirajal.
Tartu maratonini on kuus päeva. Õues sajab lausvihma. Teie näite rahulik. Kuidas on see võimalik?
Seda tööd ei saagi närvilisena teha. Me oleme ju mitu kuud tagasi paika pannud kõik versioonid ja need peas läbi mänginud. Me oleme olnud palju hullemas olukorras kui sel aastal. Praegu on varuvariandid ikkagi üsna head.
Otsust langetada on muidugi keeruline – ilma poolest peame selle tegema liiga vara, aga suurte ehitustööde tõttu ei saa seda teha ka liiga hilja. 48 tunnist ei piisaks. See on kõige raskem osa praegu.
Ei ole lihtne, ma tunnistan. Rada võib olla väga märg, siis ei saa seda korralikult hooldada. Kaalumist on palju.
Et ei juhtuks see, mis 2016. aastal, mil otsus langes liiga vara. Maraton jäeti ära, aga paari päeva pärast läksid taevaluugid valla ja lund oli küllalt.
2016 on minu karjääri jooksul ainus aasta, kus oleks võinud otsuse langetamisega ikkagi venitada, aga me püüdsime osalejate soovile vastu tulla. Olukord paistis ju täiesti lootusetu. Seda kurba otsust edasi lükata tundus kõigi suhtes ebaõiglane. Kui oleksime venitanud maratoninädala teisipäeva-kolmapäevani, oleks ajalugu teistsugune. Aga see on lihtsalt tagantjärele tarkus.
Olete klubi Tartu Maraton juhtinud pea 20 aastat. Mitu korda olete pidanud ütlema, et suusamaraton, vapiüritus, jääb ära?
Kõige vapustavam löök oli esimene kord minu esimesel aastal. Aasta oli siis 2000. Sain aru, et see ei olnud seotud minu saamatuse või suutlikkusega, aga nii see välja kukkus. Peale seda veel 2004, 2008, 2014 ja 2016.
Kuidas sellisest löögist üle saada?
Mida enam neid kordi on olnud, seda vähem muserdab. Elukogemus ja mõistus ütlevad, et see on paratamatus. Oleme inimjõu ja piiratud rahakotiga teinud kõik, mis võimalik, midagi pole jäänud kripeldama. Välja arvatud see 2016. aasta. Tühi tunne on muidugi ikkagi. Mitte kahjutunne oma tehtud töö pärast, vaid lihtsalt pettumus ja tühjus.
Kuue ürituse sari Tartu Maratoni Kuubik on valmis. Kuhu on veel edasi areneda?
Me ei pea enda visiooniks kõiki asju enda kätte ahnitseda. Küll on räägitud siin mõne uue ala lisamisest, näiteks sõudemaraton või triatlon, aga Eestis on teisi tublisid tegijaid, kes nendega pusida saaksid. Oluline on, et meie ideoloogia edasi kannaks.
See sari eesotsas Tartu maratoniga ju toimib, me ei ole väga palju osalejaid kaotanud. Tippajad jäävad aastatesse 2014-2015, aga praegu on seis väga hea. Miks lõhkuda asja, mis toimib? Pigem püüame osalejatele pakkuda vimkasid, näiteks see vintage-sõit (sel aastal on Tartu maratonil esimest korda eriarvestus puusuuskadel osalejatele – KK).
Samuti on aja jooksul selgeks saanud, et väga pikad distantsid ei sütita enam nii suuri hulki inimesi kui omal ajal, tahetakse lühemat distantsi. Püüame vastu tulla.
Kas lähete nii kaugele ja ütlete, et lumehelbekesed ei jaksa enam 60-kilomeetrist maratoni sõita?
Ma ei ütle, et nad ei jaksa. Ega nad nii helbekesed sügaval sisemuses olegi, aga neil puudub see mõte, et miks peaks nii palju vaeva nägema. Mõneti ju täiesti ratsionaalne vaade elule. Kui saab lihtsamini, siis milleks rahmeldada?
Arvan, et madalamaid astmelaudu on mõistlik luua ka seepärast, et mõnele võib see olla esimene pisik, mis viib ta pärast ikkagi pikale maratonirajale. Aga igaüks ei peagi sinna jõudma.
Tartu maratoniga on igal aastal seotud suurimad riskid. Kas olete mõelnud, et vapiürituseks võiks saada hoopis mõni jooksuvõistlus? See oleks osalejale odavam, korraldajale ka.
Jah, on küll, aga klubi Tartu Maratoni jooksudel pole sellist imagoloogilist lugu nagu suusamaratonil, mille ümber on nii suur mull. Pole mõtet iseendale kõrvale suurt konkurenti tekitada.
Hoolimata muredest suusamaratoni korraldamisel pole Eestis siiani võrdväärset spordiüritust, mille käekäik läheks nii paljudele korda. Talve hinnatakse selle alusel, kas Tartu maraton toimus või mitte.
Tallinna maraton on muidugi meist suuremaks kasvanud, sest see toimub lihtsates suvistes oludes mitmesaja tuhande elanikuga linnas – lihtne korraldada, lihtne osaleda. Aga Tartu maratoni lõpetajad finišeerivad pärapõrgus metsade ja mägede vahel. See on erakordne. Midagi sellist pole ükski teine korraldaja suutnud käima tõmmata.
On ilmselge, et olete teinud oma tööd väga suure pühendumusega. Vahel olete seepärast riidugi läinud. Mõne ajakirjanikuga näiteks.
(Muigab.)
Te teate, keda ma mõtlen. Priit Pulleritsu Postimehest, kes kirjutas pärast üht rattarallit karmi loo «Alfaisaste verepulm». Üksteisele tere ütlete?
Ikka! Ma ei oskagi seda kommenteerida ja kas üldse peaks... Mina ütlen, et Priit Pullerits kasutas oma ajakirjanikustaatust ära. Olen vältinud selle teema lahkamist kaks aastat. Meil on sõnavabadus ja igaüks võib rääkida mida tahes. Aga kui oled ajakirjanik, tuleb oma sõnade ulatust mõista, näha metsa puude taga.
Tervisesport hoiab ju tervise hea. Ometi oleme viimasel ajal kuulnud, kuidas terved mehed suusarajal surevad. Meenuvad Tõnis Varrak, tunamullu jõulude ajal rektor Volli Kalm. Eelmisel Tartu maratonil ütles süda üles professor Rein Ahasel. Mida teeb see suusamaratoni peakorraldajaga?
Kui keegi sinu üritusel taevastele jahimaadele läheb, on see muidugi väga suur pauk. Tragöödia eelkõige omastele, aga muidugi ka korraldusmeeskonnale.
Teisalt oleme omavahel rääkinud, et see oli aja küsimus. Üle 100 000 osalemiskorra ilma fataalse lõputa on juba loogikavastane. Ükskord pidi see tulema. Minu ajal pole Tartu maratonil olnud ühtegi surmajuhtumit. Ka Rein Ahas suri ju tegelikult hiljem haiglas. Äkksurmasid ja muid probleeme on olnud, aga neist toibumata pole keegi maratonilt lahkunud.
Muidugi pani Rein Ahase juhtum meid tõsiselt analüüsima, kas tegime ikka kõik, mis võimalik.
Kas tegite?
Mida enam on spordiüritusi, seda enam selliseid asju juhtub. Kukkumised on muidugi ebaõnn – kui ta poleks sel päeval sõitma tulnud, poleks seda traumat olnud. Aga insuldid, infarktid – kui need peavad tulema, siis nad tulevad. Spordivõistlusel pingutuse tagajärjel on see muidugi tõenäolisem. Teisalt võib olla abi seal just lähemal. Reaalsus on see, et kõige enam inimesi sureb ikka kodus diivanil, ja nii see ka jääb.
Kui vaadata mineja mätta otsast, siis olen mõelnud, et minu jaoks isiklikult oleks see üks ilusamaid suremise viise, kui ma saaks minna Tartu maratoni rajal, suusad all. Aga omastele on see ikkagi raske, korraldajale ka. Minejale – miks mitte täie hoo pealt ja oma lemmikharrastusega tegeledes.
Nii et sportlased suusarada pelgama ei pea.
Päris kindlasti! Üle ei tohi panna üheski eluvaldkonnas. Tööga ei tohi end tappa ja spordiga on sama lugu. Tuleb kuulata oma keha ja kui on midagi kahtlast, siis pigem käik välja võtta. Rahval ei ole suuremat rikkust kui hea tervis.
Teie ise? Olete terve?
50-aastase mehe kohta on mul küll vist päris hästi. Siit-sealt annab keha ikka vahel tunda. Ka mulle on noorena sportimine ja taastusharjutuste tegemata jätmine jätnud oma jälje. Kümmekond aastat tagasi oli mul tõsiseid seljaprobleeme. Nüüd mõistusega sporti tehes ja oma keha eest rohkem hoolitsedes, näiteks joogat tehes, olen suutnud neid vältida. Suuremate krooniliste hädadega mind õnneks karistatud ei ole.
Spordirajalt võib teid tihti leida praegugi.
Numbriga leiab mind rajal vist rohkem ratta seljas. Sel aastal olen ühe suusamaratoni teinud. Ma kaifin lihtsalt liigutamist. Suuskadel, kuid eriti rattaga. Kõndida, matkata, niisama metsas luusida. Kui ma seda teha ei saa, jään haigeks. Vaimselt eeskätt. Liigutamine on mulle parim mahalaadimise ja energia kogumise vorm.
Teie töölaual on kaunis pilt koos abikaasa Erlega, kelle kaotasite mõne aasta eest raskele haigusele. Kannate endiselt abielusõrmust. Kas sport on aidanud sellest tragöödiast üle saada? On see üldse võimalik?
Ma arvan, et sellest pole võimalik täielikult üle saada, vähemalt minu puhul. See on kõige hullem asi, mis minu elus on juhtunud. Tegelikult ei tulnud see ju äkki, see oli pikkade aastate protsess. Aga mõnes mõttes oli see ikkagi ootamatu, jala pealt, kiiremini.
Usun ja loodan, et aeg parandab haavad, aga neist jää- vad ikkagi armid. Püüan vaikselt eluga edasi minna, aga kindlasti mitte unustades.
Teil on ka poeg.
Jah, ma julgen niimoodi öelda. Tema on ainus alles jäänud side meist Erlega. Ta ei ole küll bioloogiline poeg, aga ma olen teda kasvatanud seitsmeaastasest peale, mil tema emaga koos elama hakkasin. Mul on tema üle väga hea meel. Vanaisaks saamine on mul siin elus üks suurimaid ootusi.
Kas on lootust?
Praegu ei paista. (Naerab.) Lootus ikka on. Ta on juba 32. Aastate peale vaadates oleks paras aeg juba küll. Aga võibolla ta ootabki, kuni ma aktiivsest elust tagasi tõmban ja natuke rohkem vaba aega leian, et lapselastega tegeleda.
Kas teil üldse on praegu vaba aega?
Saame siin ürituste vahel ikka natuke vabamat aega lubada, näiteks jõulude ajal ja kevadel-sügisel. Nii et seda vaba aega ikka tuleb.
Suviti üritan olla võimalikult palju oma maakohas Sangaste lossi lähedal. Seal on esivanemate talukoht. Hästi oluline paik mulle. Olen linnamees olnud, aga meeletult tõmbab maa poole. Kivide vahel ma nädalate kaupa olla ei suuda.
Puhkus palmi all nädal aega mitte midagi tehes pole see, mis sobiks Indrek Kelgule?
Ma pole kunagi isegi proovinud. Pole suutnud sellist asja kütkestavaks mõelda. Logeleda viitsin päevakese või kaks, aga siis tahaks juba kuskil ringi kooserdada. Lesija ma ei ole.
Ega enne maratoni poleks lesimiseks aegagi. Milline maratonipäev teil välja näeb?
Enamasti on see iga kord üsna sarnane. Minu roll on selleks ajaks juba nullilähedane, kõik teavad, mida tegema peavad.
Üritan jõuda hiljemalt kella seitsmeks ehk kaks tundi enne starti Otepääle. Enda südame rahustamiseks viskan pilgu peale, mis olukord rajal on. Enne starti lihtsalt liigun ringi ja vaatan, et kõik ilusti toimiks. Umbes pool tundi enne starti lähen staabibussi ja sinna ma ka terveks päevaks jään. See on alguses Otepääl stardis, pärast sõidab Elvasse finišisse.
Üks asi küll. Stardipaugu ajaks püüan ma end sättida stardikanga lähedale, kuulata maratonihümni ja vaadata seda minekut. See on nii ...
Püha?
Jah... Pelgalt see mõte juba liigutab praegu ... (Silm läigatab.)
Närvilise ameti pidaja
Priit Pullerits,
Postimehe ajakirjanik, harrastussuusataja
Seitse nädalat tagasi nägin Tähtvere spordipargis õhtupimeduses, kuidas Indrek Kelk suusatas rahulikult kahe kaaslasega ja puhus juttu. Me polnud juba aastaid suhelnud pärast seda, kui ajakirja Ma Olen Jalgrattur peatoimetaja Vahur Kalmre korraldas meie väitlusduelli, kas rattavõistlused on liiga ohtlikud. On küll, väitsin. Ei ole, väitis Kelk.
«Tuleb vist kõigi aegade parim Tartu maraton!» hõikasin optimistlikul häälel Kelgule temast möödudes. «Eks saame näha, aega veel on,» mäletan tema vastust.
Küllap on elu teda õpetanud, et olgu jaanuari algul lund palju tahes, nagu tänavu, või kui vähe tahes, nagu enamasti varem, Tartu maratoni toimumine selgub ikka nädal-kaks enne plaanitud päeva. Näiteks 15 aastat tagasi oli Eestimaa veebruari hakul kaunis ja valge, aga maratoninädala algul saabunud vihm ja tuul hävitasid kõigest ühe päevaga rada sedavõrd, et maraton tuli ära jätta.
Tõenäoliselt on Kelgul üks närvilisimaid töid terves Eestis. Pinguta Tartu maratoni ette valmistades kui tahes kõvasti, võistluse toimumine sõltub lõpuks ikkagi globaalsest suvast ehk ilmastikust. Arvestades Eesti talvede heitlikkust on isegi hästi läinud: viimasel kümnendil on ära jäänud vaid kaks maratoni.
Aga lumegarantii puudumine on ühe koha pealt isegi hea: see sunnib korraldajaid eesotsas Kelguga mõtlema varuvariantidele ehk pingutama selle nimel, et Tartu maraton, maksku mis maksab, püsiks elus. Nii toimus tunamullune lühendatud maraton mäletatavasti Tehvandi ringil. Samuti sunnib ilmastiku heitlikkus mõtlema sellele, kuidas viletsatest talvedest heitunud suusahuvilisi ikka rajale tuua. Nii on tänavuseks uuenduseks vanakooli- ehk retromaraton eelmise aastatuhande suusavarustusega.
Isiklikult ootaks, millal julgeb Kelk muuta klassikalises tehnikas Tartu maratoni enamikule palju jõukohasemaks vabatehnikamaratoniks, mis aitaks vähendada ka metsikuid, 50–65 euro suuruseid kulutusi suuskade määrimisele. Sest mida taskukohasem sõit, seda suurem lootus osalejate arvu suurendada.