Tõnis Lukas: sada aastat rahvusülikooli. Aga edasi?!

Tõnis Lukas

FOTO: Kristjan Teedema

Oleme jõudnud olukorda, kus eesti keeles ja meie oma ülikoolides õppinud inimeste osalusel vähendatakse eesti keele rolli kõrgharidusõppes. See loovat kvaliteedi eelduse ja vajaliku rahvusvahelise keskkonna meil endil kodus. Ärgem saagigem oksa, millel ise istume!

Sel aastal saab sajand Tartu ülikooli tegutsema hakkamisest eestikeelse ja -meelse õppeasutusena 1919. aasta 1. detsembril, mispuhuks Gustav Suits kirjutas luuletuses «Õnnesoov»:

Veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater,

Kui valguse uus andja avand alma mater

Siin oma uksed vanad veerul vaikse mäe,

Mis esimest, ei viimset rõõmupidu näe.

Kui kaua me seda rõõmupidu siis näha saame? Kunagi pidasin pühaduse teotuseks ülikooli ühe õppejõu küsimust, ega ma ometi usu, et eesti keel ka veel 200 aasta pärast olemas on. Kuidas sai nii ometi küsida?! Eesti keel pidi ju jääma aegade lõpuni …

Kui rahvas uuesti liikuma hakkas, paistis nii loomulik, et eesti keele asjad lähevad pärast okupatsiooni uuesti paremaks. Ain Kaalep kõneles 1988. aastal Tartu muinsuskaitsepäevade murrangulisel rahvakogunemisel: «Omakeelne ülikool on eriline aare, mida me peame hoidma.» Tegelikult on see euroopaliku rahvusriigi iseolemise tagatis. Ja selle ülikooli püsimine on ühtlasi Eesti Vabariigi püsimise eeldus.

Omaaegne haritlaskond rajas riigi ja uskus eesti keele kandvusse, aga tema püsimine on praeguste ja tulevaste haritlaste kätes ja sõltub sellest, kas meie ka usume. Tollal otsustasid haritlased ja rahva juhid, kes ise olid saanud hariduse teistes keeltes ja osalt ka teiste maade õppeasutustes, et eesti keel hariduskeelena kannab küll.

Nüüdseks oleme olukorras, kus eesti keeles ja meie oma ülikoolides õppinud inimeste osalusel vähendatakse eesti keele rolli kõrgharidusõppes. See loovat kvaliteedi eelduse ja vajaliku rahvusvahelise keskkonna meil endil kodus. Justkui kunagise vene- ja saksakeelse keiserliku ülikooli aegadel, kui maarahva pojad ju ikkagi haritud said.

Kuulen aeg-ajalt, et mureks eesti kõrghariduskeele pärast ei ole põhjust, sest ülikoolis on ju praegu veel suurem osa õppekavu eesti keeles, ja et kui ka peame rahvusvahelistumise kullaproovi ja välisraha kaasamise nimel suurendama ingliskeelse õppe mahtu eestikeelse arvelt, ei juhtu midagi, kuni ise oma keelt tegelikult oluliseks peame.

Nüüdseks oleme olukorras, kus eesti keeles ja meie oma ülikoolides õppinud inimeste osalusel toimub eesti keele rolli vähendamine kõrgharidusõppes. See loovat kvaliteedi eelduse ja vajaliku rahvusvahelise keskkonna meil endil kodus.

Aga vaat selles ongi põhjust kahelda, kas nende rahustavate sõnadega ei toimu mitte tagasitõmbumine kõigile teadmata ulatuses ja sellele õigustuse otsimine.

Sekka räägivad asjatundjad rahustuseks, et veel 10–15 aastat ja siis ei ole enam muret, sest keeletehnoloogia võimaldab igaühel rääkida oma emakeeles ning nii loengud kui ka kirjalik tekst pööratakse individuaalselt igaühele vajalikku keelde. Räägi emakeeles, kui tahad. Aga kas siis enam tahetakse, selles on küsimus! Kui ei nähta omaenda vastutust eesti keele hoidmise eest ja kui ollakse harjunud pidama akadeemiliseks ühis- ja asenduskeeleks inglise keelt.

Juba praegu toimub ühe väliskülalise osaluse korral kogu mõnekümne osavõtjaga seminar vabatahtlikult inglise keeles ja on mõnikord ette tulnud – kuna rahvusvahelistumine on norm –, et õppetöö on inglise keeles ka siis, kui kõik kohalviibijad on eestlased. Selline timurlik keelevahetusvaimustus paistab vahel ka ülikoolist väljapoole, olgugi et enamasti ei näe me sammaste taha.

Eeldades, et rahvuslik intelligents, kes on saanud konkurentsivõimelise hariduse eesti keeles ja enamasti tasuta, teeb tänutundest oma õpetajate ja rahva ees kõik selleks, et põhiseaduse vaim elaks ja senised ühiskondlikud kokkulepped eesti keele ja kultuuri hoidmiseks peavad, võime ärgata ühel päeval olukorras, kui teatatakse viimase magistri­õppekava muutmisest ingliskeelseks. Põhjenduseks tuuakse, et konkurssidel valitud õppejõud on teistest rahvustest, üliõpilasedki mujalt, raha pole, et mõlemas keeles õpetada, ei ole mõistlik olemasolevat ressurssi raisata …

Aga võiks ju siiski pingutada. Mis segab? Alaväärsustunne segab. Strateegilistesse dokumentidesse jõuab alatasa mõni viide, et rahvusliku eliidi kasvatamine tähendab üliõpilaste saatmist välismaale ja et ingliskeelne akadeemiline keskkond aitab talentidel avaneda.

Tegelikult halvustatakse sellise hoiakuga oma emakeelt kultuurkeelena ja tekitatakse gümnasistides hoiakut, et kui sa välismaale ei lähe, oled kaotaja (veel ähvardavamalt kõlab muidugi laensõna luuser, eks ole). Selline hoiak vähendab eestikeelsete üliõpilaste arvu ning siis juba muidugi ka eestikeelse kõrghariduse ja meie keele konkurentsivõimet ja püsimise võimalust.

Ärgem saagigem oksa, millel ise istume! Parem kutsugem kõiki gümnaasiumi ja kutsekooli lõpetajaid jätkama õpinguid kohe Eestis, küll hiljem jõuab vahetusüliõpilaseks minna või kusagil mujal kraadi teha.

Pealegi võiksid välisõppejõud senisest sagedamini omandada eesti keele (vastav nõue töölepingusse) ja ka välisüliõpilastest osa on suutelised pärast vastavat väljaõpet õppima eesti keeles, nagu suur osa Soomest pärit arstitudengeid ka veel hiljuti tegi.

Kui välismaalased tulevad Eestisse õppima, tuleks neilt nõuda riigikeele selgeks õppimist, leidis Tallinna tehnikaülikoolis magistrantuuris õppiv Godswill Nkwusi Nigeeriast 2012. aastal. Muide samal aastal, kui Tartu ülikooli rektor arvas, et 2020. aastaks on Eesti ülikoolides enamik magistri- ja doktoriõppest ingliskeelne. Mis omakorda pahandas venelast Sergei Metlevit, kes peab Eesti riigi ja kultuuri säilimist väga oluliseks …

Juba praegu toimub ühe väliskülalise osaluse korral kogu mõnekümne osavõtjaga seminar vabatahtlikult inglise keeles ja on mõnikord ette tulnud – kuna rahvusvahelistumine on norm –, et õppetöö on inglise keeles ka siis, kui kõik kohalviibijad on eestlased.

Ärgem olgem tagurlased, see tähendab, nähkem võõrkeelte omandamist loomulikuna ja nende osakaalu õppetöös olulisena, kuid peatugem mõttes sõnal «enamik». Kui kusagil suure süsteemi mingis väikeses osas (seda Eesti just kogu maailma globaliseerumise kontekstis ju on) on enamik keelest, ainest juba sama, mis suures süsteemis, siis üsna pea ei ole väike keskkond enam iseseisev, vaid samastub selgelt kogu suure sfääriga. Olukord on kontrolli all seni, kuni enamik on meiega. Välistudengite protsent üliõpilaste üldarvust võib ju tunduda väike, aga murrang on toimumas.

Seda, et eesti keele positsioon ülikoolide magistriõppes on ootamatult juba kaotatud, näitab rektorite ettepanek valitsusele riigi ja nende vaheliste rahastuslepingute sõlmimisel selle aasta alguses.

Kui praegu näeb seadus ette vähemalt üht eestikeelset õppekava igas õppekavarühmas (sellestki ei suudeta kinni hoida ja taotletakse pidevalt erandeid), siis edaspidi võiks olla nõutud vaid üks eestikeelne õppekava terve õppekavagrupi peale, arvavad nad. Aga see on juba palju laiem määratlus – õppekavagrupid on näiteks sotsiaalteadused; õigus; ärindus ja haldus; bio- ja keskkonnateadus; põllumajandus, metsandus ja kalandus; tehnika, tootmine ja tehnoloogia jne.

See tähendabki, et aastaks 2020 on «ülesanne täidetud» ja eesti keele selgroog magistriõppes murtud?! Kui keegi julgeb muret tunda ja teemat püstitada, kurdab Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg (PM 10.12): «Olen viimased viis aastat elanud teadmises, et Eesti kõrghariduses valitseb kokkulepe «rahvusteaduste» puutumatusest ja erikohtlemisest, mis kõigile ülejäänutele ei laiene.»

Siin on viide Tartu ülikooli seaduse alusel kokku lepitud üheteistkümnele rahvusprofessuurile, mida riik lisaks finantseerib. Kas tõesti on tekkinud ettekujutus, et rahvusülikooli staatus näeb ette eestikeelsust üksnes nende mõne ajaloo-, keele- ja kultuuriga seotud õppekavarühma ulatuses ja ülejäänud ülikooli ärge tulge oma eesti keelega tülitama?!

Kuidas siis nii?! Rahvuslik kokkulepe, mis seisab Tartu ülikooli seaduses §2 (4), on sõnastatud: «Ülikool edendab eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, säilitab rahvuslikku kultuuripärandit ning pakub avalikkusele sellega seotud teenuseid.»

Konks ongi selles, et kogu tuuma ei peeta enam oluliseks. Veel aasta algul oli Tartu ülikooli ja riigi vahelise rahastamislepingu eelnõus kirjas selle sätte esimene pool, mille estofiilne paatos eesti rahva uurimisest teinuks au eelmise sajandi alguse keiserlikule ülikoolile, kuid oli välja jäetud vastutus eestikeelse hariduse pakkumise eest. Alles Isamaa sekkumine valitsuse istungil viis lepingu teksti rahvusülikoolile tema täielist rolli meelde tuletava sätte. Loodan, et rahvusülikooli 100. aastapäeva tähistamise aastal võtab Tartu ülikool ennast tõsiselt!

Kindlasti on selle üks eeldusi, et ennast võtab oma 101. aastapäeval tõsiselt ka Eesti Vabariik, mis peab ülikoolidele kindlustama raha nii õppe korraldamiseks üldiselt kui ka eestikeelsuse süvendatud hoidmiseks.

Muidugi tuleb lõpetada konkurentsi etendamise nime all toimuv nende vähestegi üliõpilashulkade killustamine ning luua eestikeelsete magistrikavade sulgemise asemel igas õppeasutuses eraldi hoopis üle-eestilised ühised magistrikoolid neis ülikoolides sarnastel erialadel õppivate tudengite tarvis.

Tagasi üles