Marko Kaasik: pikemas perspektiivis oleks lihaaktsiis huvitav mõte

Eestimaa Roheliste nimekirjas riigikokku pürgiv Marko Kaasik. Foto: Sille Annuk

Tartu Postimehe ajakirjanikud intervjueerivad riigikogu valimiste eel igast suuremast erakonnast üht Tartus kandideerivat inimest. Igal küsijal oli voli ise otsustada, millise kandidaadi ta nimekirjast vestluspartneriks valib.

Tartu ülikooli atmosfäärifüüsik Marko Kaasik kandideerib riigikogu valimistel erakonna Eestimaa Rohelised esinumbrina Tartus ja mõlgutab mõtteid kohe seejärel ka Euroopa parlamendi valimistel kaasa lüüa.

Kas meie valitsused ja riigikogu on teinud midagi valesti, et Tartu maratonide toimumine on järjepidevalt ohus?

Eesti panus on siin kahtlemata olemas, aga rahvaarvu ja majanduslikule võimsuse põhjal suhteliselt väike. On ülemaailmne nähtus, et süsinikdioksiidi tuleb inimtegevuse tulemusel atmosfääri juurde ja seetõttu kliima soojeneb, atmosfäär muutub soojemaks. Kuid proportsionaalselt rahvaarvuga on Eesti osa suur, sest põletame põlevkivi, mis on süsinikuheitme poolest üks halvemaid kütuseid, halvem kivisöestki. Eestil on oma panus ja peame sellest üle saama.

Kas need, kes ütlevad, et kliima soojenemine inimtegevuse mõjul on bluff, on eksiteel?

Küllaltki. Teaduslikud arvutused näitavad, et inimtekkeline kliimamuutus on olemas. Nad kasutavad ära suuri määramatusi, mis on prognoosides, aga füüsikaline mehhanism, et süsinikdioksiid ja metaan, mis tuleb mäletsejatest loomadest, tõstavad Maa temperatuuri, on selge.

Kuidas kujutate ette põlevkivienergeetikast loobumist, kui teisel kaalukausil on energiajulgeolek? Rohelised tehnoloogiad justkui ei korva energiavajadust, meil pole ka suuri jõgesid hüdroenergia tootmiseks, ja kui mõni sobiv jõgi ka on, tekib küsimus hoopis kalastiku käekäigust.

Hüdroenergia tõesti ei sobi, seda on maailmas ka küllalt vähe. Aga sobivad päike ja tuul, päikeseenergiat on umbes kümme tuhat korda rohkem kui inimkond vajab. Päikeseenergia transformeerub muudeks energialiikideks, nagu tuul ja lained. Kõiki neid saab kinni püüda ja salvestada. Ka Eesti ressursid on vajadusest kaugelt suuremad. Saaksime põlevkivienergia vabalt ja kiiresti sellega asendada. Küsimus on ainult mõtteinertsuses ja teatud sotsiaalsetes konstruktsioonides, mis seda takistavad.

Kui elektrit on enim vaja, on päikest kõige vähem – päev on lühike ja taevas pilves?

Eesti kliima on õnnelik selle poolest, et kui päikest on kõige vähem, on tuult kõige rohkem. Liiatigi saab hüdroakumulatsioonijaamades energiat salvestada. Otsus Paldiskisse selline rajada on juba tehtud.

Teie erakonna programmis on ökoriigi mõte. Kipub olema, et kui inimestele müüakse midagi, mis on öko, on see lihtsalt kaks korda kallim. Mis on ökoriik?

Nojah, kõik, mida on vähe, on kallim sellest, mida on palju. Selge, et kui see saab normiks, siis enam nii kallis ei ole. Praegune konventsionaalne põllumajandustootmine käib elukeskkonna arvelt, arvestamata väliskulusid. Me kulutame ressursse, mida tulevikus enam pole, näiteks mullaviljakus, ja toetame tootmist fossiilsete energiaallikatega. Kaudset kahju kliimamuutustest ja keskkonnakahjudest ei ole hinnas arvestatud. Maksame vähem, kui asi tegelikult maksab, juurde peavad maksma tulevased põlved.

Leiba ja porgandit lauale ju ikka tahaks. Põllumajandustehnika fossiilsete kütuste peal töötabki.

Leib ja porgand on küllalt väikese keskkonnamõjuga saadused. Kõige suurem keskkonnamõju on niinimetatud loomatööstusel. On ökoloogiline fakt, et lihast teatud hulga toitainete saamiseks peab inimene kasvatama looma, kelle kehasse koguneb väike hulk toitainetest, mida ta saab taimede söömisest. Palju efektiivsem on, kui inimene toitub otse taimedest, kulub mitu korda vähem põllumaad ja muid ressursse.

Ise olete taimetoitlane?

Ei ole. Aga söön liha palju vähem kui keskmine heaoluühiskonna inimene. Eestis on see statistiliselt 80 kilo inimese kohta aastas, USAs 120 kilo, Indias neli kilo.

Kui miski asi on kahjulik, üritab riik selle tarvitamist piirata. Üleskutse võib-olla väga tõhus ei ole. Kas Eesti peaks mõtlema lihaaktsiisile?

Pikemas perspektiivis oleks lihaaktsiis huvitav mõte. Praegu meil seda programmis pole. Kuid avaliku sektori tellitavas toidus peaks olema taimse toidu osakaal võimalikult suur.

See tähendab kaitseväe ja koolitoit?

Jah. Kõik, mis on inimesele bioloogilises mõttes vajalik, on taimsest toidust võimalik kätte saada. Aga kuna Eestis on traditsioon liha süüa, siis täielikult seda välja tõrjuda ei ole lähiajal realistlik. Inimesed ei oska taimedest leida vajalikke toitaineid. Teatud valkudest võib tekkida puudus.

Eestis on tugev liikumine karusloomakasvatuse vastu, aga samas kurdame plastireostust.

Karusloomakasvatus on luksus. Ega nahku sooja saamiseks väga ei tarvitata. Plastireostus on eeskätt pakendist, mitte kestvuskaupadest. Kui loome riietuseseme tehiskiust, seda kantakse aastaid ja lõpuks töötatakse ümber, pole see halb.

Tänapäeval palituga muidugi 30 talve pigem ei käida, kiirmoetööstus …

Rõivad on siiski kestvuskaup. Moetööstus on omaette teema, inimesed teevad narrusi, see on vaimne küsimus, millega tuleb tegelda.

Ikka on selliseid, kes tahavad midagi maha müüa, mis on olemas. Ei ole mõistlik elada niimoodi joodiku moodi, et kõik, mis kodus on, müüme ära ja vaatame, kaua toime tuleme.

Rohelised räägivad justkui mõistlikku juttu, et keskkond oleks puhas ja meie mets jääks meile alles, et võtame loodusest hädapärase. Aga miks te valijale ei meeldi, riigikogusse pääsete episoodiliselt?

Rohelised parteid tekkisid seitsmekümnendatel. Juba kaheksakümnendatel räägiti Euroopas, et teised parteid on jutu poolest läinud roheliseks ja roheliste toetus langeb. Lääne-Euroopas on uus roheline laine. Eestis on sotsid, ka Reformierakond, ka EKRE võtnud üle rohelise retoorika. Nad on riigikogus ja neil on palju raha, lihtne rääkida. Ent sotsid ühe käega alandavad põlevkivi ressursitasusid ja teisega lubavad põlevkivienergeetikast väljumist ja keskkonnasäästlikku metsapoliitikat. Näis, mis pärast valimisi saab, aga ma olen skeptiline.

Miks siis teie suuda kõnetada?

Kõnetame paremini kui nelja aasta eest. Eesti poliitikas on möödas ajad, kus tuleb uus erakond ja kõnetab kohe üle teiste peade. Tegemist on arenenud demokraatiaga, tuleb ennast sisse töötada ja järk-järgult tõusta.

Ütlesite varem, et ka valimiskünnisest allapoole jäädes on olulisi verstaposte, mille nimel pingutada?

Pingutame loomulikult riigikogu nimel. Aga need verstapostid on alustavatele erakondadele ka olulised. Kaks protsenti häältest tähendab toetust 30 000 eurot aastas, kolm protsenti 60 000 eurot ja neli protsenti 100 000 eurot. Stabiilne rahastus on vajalik, et sõnum valijani jõuaks, enda nähtavaks tegemiseks, organisatsiooni toimimiseks. Neid verstaposte peaks teadma ka teadlik valija.

Kas Eesti arenenud demokraatia peaks rohkem kasutama rahvahääletusi?

Rahvahääletus on väga vajalik, aga kõige arenenumates demokraatiates, näiteks Šveitis on see valitsemisviisi nurgakivi.

Brexiti rahvahääletus oleks justkui saatanast. Kipub olema nii, et otsustamiseks napib valijail infot ja valijaid on kerge väärinfoga eksitada.

Ei ole saatanast, kuid informeeritus oli seal ka kasin. Suur osa lahkumise poolt hääletanuid lootis tekki enda poole sikutada Euroopa Liidult, kuid lahkumisleping ei olnud teada. See lahkumisleping tuleks panna rahvahääletusele, kuid rahvahääletus iseenesest pole halb. See on vajalik, et kontrollida esindusdemokraatiat.

Mõni näide, mida Eestis pidanuks või peaks rahvahääletusele panema?

Tselluloositehase küsimus oleks rahvahääletusega läinud väiksemate valudega. Näiteks Rail Baltic tuleks kindlasti rahvahääletusele panna. Küsimus peaks olema mitmeastmeline: kas üldse on vaja, ja siis, kas uus trass, mis on väga keskkonnavaenulik, või mõni senine raudteekoridor. Meie muidugi pooldame Tartu kaudu. Tallinna-Tartu-Riia rongiühendus oleks vajalik.

Kas hilja pole? Suured erakonnad ütlevad pigem, et oleme juba alustanud ja Euroopa raha on saada.

Kõik on muudetav, kuni kopp pole maasse löödud, ja isegi kui on löödud, saab ka suurel määral heastada. Sarnast juttu, et kõik on otsustatud ja tagasi võtta ei saa, räägiti aastal 1987, mil nõukogude võim oli otsustanud fosforiiti kaevandada. Kõik võeti tagasi, siiani on tagasi võetud.

Ka nüüd, vabas Eestis, on esitatud soovi fosforiidivarusid uurida ja küllap ikka eesmärgiga kaevandada.

Ikka on selliseid, kes tahavad midagi maha müüa, mis on olemas. Ei ole mõistlik elada niimoodi joodiku moodi, et kõik mis kodus on, müüme ära ja vaatame, kaua nii toime tuleme. Lauahõbe ja mööbel võib kõik odava hinna eest müüki minna. Ma arvan, et see ei ole targale rahvale õige eluviis.

Meil on loodusest palju leida jõhvikatest turba, puidu ja põlevkivini. Mida loodusest võtta tohib?

Kui me liiga palju ei võta ja see ressurss kasvab asemele. Nii peabki elu käima. Fosforiit on ammune teema – vajatakse fosforväetiste tootmiseks intensiivse põllumajanduse jaoks, kui põldudele jääb sellest väike osa, suurem osa jõuab maailmamerre ja reostab seda.

Tuleb tähele panna, et suurem osa taimedest kasvatatakse maailmas loomasöödaks.

Miks te Elurikkuse Erakonnaga ühes paadis pole?

Aja märk. Keskkonnaküsimused on Eestis nii põletavaks muutunud, et tekivad uued liikumised, meil on ka liikumine Eesti Metsa Abiks, mis teeb poliitikat tänaval. Tulevikus on meil ehk riigikogus mitu rohelise spektri erakonda. Tuleb mõelda pikema perspektiiviga.

2 KÜSIMUST

Tartu Postimehe ajakirjanikud on kokku leppinud, et küsivad valimis-
usutluste sarjas kõigilt intervjueeritavatelt ühtviisi kaks küsimust, mis puudutavad Tartu elujõudu ja Eesti kahe suurema keskuse ühendust.

Kuidas teha Tartu uuesti 100 000 elanikuga linnaks?

Esimese iseseisvusaja lõpus oli Tartus umbes 60 000 elanikku. Nõukogude lennuväe diviis, mis oli Eesti inimestele ebameeldiv, viis üle saja tuhande. Tähtis ei ole arv, vaid et inimestel oleks hea elada. Üks asi, mis teeb Tartu kui ülikoolilinna elu palju paremaks, on see, kui teaduse rahastamine tõuseb praegusest väga kriitilisest seisust palju kõrgemale. Meie programmis on kirjas, et see peaks olema kolm protsenti SKTst. See annaks ülikoolidele ja ülikoolide tarkust kasutavatele ettevõtetele tõuke areneda. See võib viia ka inimeste arvu kasvule, kuid ma pole kindel, et see on tingimata vajalik. Eestis üldiselt ja ka suuremas osas Euroopas on negatiivne iive. Maailma mastaabis on see kasulik protsess. Peaksime püüdlema stabiilse rahvaarvu poole, aga mitte selle poole, et veel rohkem planeeti kurnata.

Mis aastaks tuleks välja ehitada neljarajaline Tartu-Tallinna maantee?

Seda ei tuleks ehitada. Ohutuma liiklemise huvides peaks olema rohkem kolme rajaga möödasõidualasid. Parandada tuleks raudteeühendust, peaks olema kahe rööpmepaariga raudtee.