Siiri Laidla: lumi, see hurmav surmav lumi

Kirjanik Siiri Laidla ja tema koer Mihkel.

FOTO: Kristjan Teedema

Tundub, et meie palvetele on vastatud: kuumale suvele on järgnenud lumerikas talv. Kõik on täpselt nii, nagu peab. Nii, nagu oleme oma kodumaist kliimat ikka ette kujutanud ja nagu see peabki olema.

Ometi!

Ometi on jälle midagi viltu. Lund sajab järjest juurde. Võib-olla meeldib see metsaloomadele – ei tea, ma pole metsateadlane. Kindlasti meeldib see talispordiharrastajatele. Ei pea kuskile Alpidesse või pärapõrgusse pagema, ilus suusarada ootab siinsamas läve ees. Mu suur ja tark poeg käib iga päev Tartus Toomemäel lumelauatamas, talle nii meeldib! Kindlasti ahvatleb lumi ka lapsi: saab lumememme teha ja lumes hullata.

Aga jalakäijatele lumi enam ei meeldi. Päevast päeva üle libedate vaalude turnida pole üldse tore. Eriti puudutab see äärelinnaelanikke. Jah, traktoripõkats ajab peamised liikumisrajad vastavalt oma graafikule lahti, aga kuhu see lahtiaetud lumi pannakse? Ikka raja äärde. Ja sinna see jääb.

Vähemasti Tartus Mõisavahe kandis leidub palju nii-öelda eikellegimaad, mille korrashoid pole kellegi asi. Soovid oma titaga perearstikeskusse jõuda?

Mööda lumest lahtiaetud teed on tore minna, kuni tuleb vastu poolemeetrine lumehunnik, mille tekitas sinna seesama tubli traktor. Kahe maja vahelist ala ei hoolda keegi. Näita oma musklite rammu, emme, ja tõsta lapsevanker koos lapsega üle valli!

Aga pingid redutavad sügaval lumemütside all. Kindlasti on teisigi, kes sooviksid ka talvel jalgu puhata. Jällegi – pole kellegi asi.

Saatuse või haiguse tahtel olen muutunud vaegkõndijaks. Paarisaja meetri läbimise järel vajan pinki, kus istudes oodata valu möödumist ja end koguda. Aga pingid redutavad sügaval lumemütside all. Kindlasti on teisigi, kes sooviksid ka talvel jalgu puhata. Jällegi – pole kellegi asi. Hea, et kesklinnaski sõiduteed korras hoitakse.

Tahaksin küll uhket jääst siga näha... Ei tea, pole näinud, pole tükk aega üle lumevallide ja libeda kesklinna pääsenud.

Kojamehed ja -naised teevad oma tööd enamasti kohusetundlikult. See eeldab juba poole kuue ajal hommikupimedas lumesajuga võidu tegutsemist. Kaua nad jaksavad?

Tuli pähe riiakas mõte: miks ei võiks koolilapsed, kel kondirammu juba piisavalt, kampaania korras või niisama mõne õpetaja heast meelest tulla välja lund rookima? Oleks nagu kehalise kasvatuse tunni eest?

Lumelabidas ei maksa eriti palju. Mõelda, kuidas vanal ajal oli igas koolis suusabaas. Kõik koolijütsid õpetati suuskadel püsima, ka minusugune kohmakas paksuke. See oli niisama elementaarne kui ujumisõpetus.

Eestis on vaja kaht oskust ellujäämiseks: suusatamisoskust ja ujumisoskust. See oli toonane deviis. Nüüd võiks ju suuskade asemel olla lume- labidad, mida vajaduse korral käiku lasta. Või on mu mõttekäik lastevaenulik? Töökasvatus on ju keelatud maa. Iial ei tea, millal keegi hakkab kedagi lapstööjõu ekspluateerimises süüdistama.

Ikkagi on lumi armas. Ilus, valge, vahel sirendav, härmatiseimet näitav lummus. Niikuinii sulab lumi kunagi ära. Järele jääb vaid mälestus. Kuis saaksime teha nii, et see mälestus oleks võimalikult helge? Libedus ja luumurrud, igahommikune tüütu autopuhastus, soolarandid saabastel... Aga ometi nii omane meile, kes laulavad hardunult «Põhjamaa, me sünnimaa ... On lumme uppund metsatalud, vaiksed taliteed ...». Püüdkem siis armastada midagi meile igiomast, teades, et ka armastus vajab hoolt.

Tagasi üles