Kaspar Kokk: Tartust Tallinna tunni ja viieteistkümne minutiga

Kaspar Kokk Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Riigikokku pürgivatel kandidaatidel on saanud juba traditsiooniks, et kampaania ajal jagatakse lubadusi, aga valituks saades kipuvad need ununema.

Tartu kohta on varem räägitud parematest lennuühendustest, neljarealisest Tartu-Tallinna maanteest ja koguni Rail Balticust, mis peaks kulgema läbi ülikoolilinna. Ikka ja jälle lubatakse Tartu huvide eest seista, aga Toompeale jõudes ununevad lubadused lausa võluväel ning tegudest ei maksa rääkidagi.

Olgu valimiste aeg või mitte, aga tartlaste elu peab minema paremaks. Kindel, mis tuleb lõpuks ära teha, on kiire ja tänapäevane rongiühendus Tartu ja Tallinna vahel. Seda peab muide tähtsaks ja toetab ka 40 protsenti Tartu elanikest, kes osalesid hiljutises Kantar Emori uuringus.

Tartu kui ülikoolide ja teaduslinna arengut silmas pidades tuleb meil muu hulgas keskenduda sellele, et parandada transpordiühendusi tõmbekeskustega – eelkõige Tallinnaga ja lähitulevikus ka Riiaga. Me ei saa lubada, et inimesed kolivad Tartust ära, sest need ühendused on ajale jalgu jäänud. Me ei saa lubada, et Tartu areng kannatab, sest tänapäeva logistiline seotus lähemate suuremate linnadega (Tallinna ja Riiaga) on vaid ideede ja lubaduste tasemel, aga tegelikuks ei taha need kuidagi saada juba mitme kümnendi jooksul.

Käesoleval ajal sõidab Tartu-Tallinna «ekspressrong» edasi-tagasi kokku neli tundi ehk poole tööpäevast. See on lubamatult pikk aeg.

Sel marsruudil on praegu kiirematel lõikudel rongide kiirus 120 kilomeetrit tunnis, kuigi rongid on arendatud sõidukiirusele 160–180 kilomeetrit tunnis. Kui rakendada rongide maksimaalselt lubatud kiirust, siis see lühendaks sõiduaega Tartu vaksalist Ülemiste jaama ühe tunni ja viieteistkümne minutini. Sealjuures on arvesse võetud kaks vahepeatust. Tohutu ajavõit.

Käesoleval ajal sõidab Tartu-Tallinna «ekspressrong» edasi-tagasi kokku neli tundi ehk poole tööpäevast. See on lubamatult pikk aeg.

Kiiruse suurendamiseks ei ole vaja ehitada uut raudteed, nagu sageli ekslikult arvatakse. Eksperdid on kalkuleerinud, et püstitatud eesmärgi (sõiduaeg tund ja viisteist minutit) saavutamiseks tuleb olemasolevat rööbasteed rekonstrueerida ja raudtee kurve õgvendada raadiusele kolm kilomeetrit. Raudteetrassil on niisuguseid õgvendamist vajavaid kurve ligi viisteist. Kurvide õgvendamise tulemusena nihkuks raudtee vaid kümme meetrit, mis tähendab omakorda paarikümne kilomeetri ulatuses raudteed praeguse raudteetammi kõrval.

Muide, ka Eesti 2030+ kava nägi ette rongide kiiruse suurendamise 160 kilomeetrini tunnis ning Tallinnast Narva ja Tallinnast Tartusse sõidu aeg jääks alla pooleteist tunni. Reaalne tegevuskava nende eesmärkide saavutamiseks on jäänud aga siiani esitamata.

Paratamatult tekib küsimus, mis see kõik maksma läheb ja kust tuleb rahaline kate. Spetsialistid on välja arvutanud, et kiiruse kuni 180 kilomeetrit tunnis saavutamiseks on vajalik investeering umbes 250 miljonit eurot. Sarnane minimaalne summa on ette nähtud Eesti riigi omafinantseeringuks Rail Balticu projektis osalemiseks. Rail Baltic versus kiirem Tartu-Tallinna ühendus on seega endiselt aktuaalne.

Kokku võttes taandubki küsimus prioriteetidele. Kas Eestile on oluline ebareaalselt kallis ja siiani hoomamatu väärtusega rahvusvaheline raudteetrass või riigisisene kiirem ühendus, mis teenib suure osa Eesti inimeste huve? Tuletagem meelde, et Rail Balticu ehitust pole veel alustatud.

Käesoleval ajal sõidab busside ja rongidega iga päev Tartu ja Tallinna vahet ligi kuus tuhat inimest, lisanduvad tuhanded maanteel liiklejad. Kui raudteeühendus muutub kiiremaks, siis on reaalne, et päevas liigub rongiga rohkem kui viis tuhat inimest. Aastas teeks see kaks miljonit reisi ja ainuüksi kaks miljonit tundi kokkuhoitud sõiduaega.

Kas Eestile on oluline ebareaalselt kallis ja siiani hoomamatu väärtusega rahvusvaheline raudteetrass või riigisisene kiirem ühendus, mis teenib suure osa Eesti inimeste huve?

Nende ilusate miljoniliste arvude kõrval on ülioluline inimelu aspekt. Iga miljon reisi Tartu ja Tallinna vahel, kus auto asendatakse rongiga, säästab vähemalt ühe elu ja kümneid vigastatuid liiklusõnnetustes. Saaksime 10 000 rahulolevamat inimest päevas.

Tasub tõsiselt mõelda, mis on tegelikult oluline ja millest võidavad meie inimesed rohkem. Lisaks liiklusohutusele ei ole vähetähtis keskkonnasääst ja kokkuhoitud CO2 tonnid.

Viime siis ammuse unistuse ellu! Aastapikkune reaalsete tegudeta jutt on loonud illusiooni mõõtme, kuid sellest ei tohiks lasta end eksitada. Seadkem parem eesmärk, et aastal 2025 sõidame rongiga Tartust Tallinna ühe tunni ja viieteistkümne minutiga.