Enriko Talvistu: transpordi arengukava – nojah, täiendamisel

Enriko Talvistu

FOTO: Pm

Tahan alustada oma juttu Tartu transpordi arengukavast ulgueesti lauliku Olav Kopvillemi surematute ridadega: «Me rahval üsna palju kindlaks kujunenud kombeid. Neid vajaduse korral loome juurde.»

Olen juba terve dekaadi näinud neid missiooni ja visiooni visandeid, arengukavasid ja muid rohkem või vähem kirjanduslikke tekste. Neid koostavad sõnaosavad inimesed, kes suudavad terade sekka enamasti sõklaid segada nii, et tavalugeja sellest arugi ei saa. Tellija on rahul linnukese täitmise pärast teatud lahtrisse ning maksumaksja muudkui imestab, miks küll midagi ei sünni.

Kurtidele kõrvadele

Olemata küll liikluse uurijate ja kavandajate põhimõtteline vastane, tundub mulle, et Tartu transpordi arengukava on üks neid täitetekste, kus 75 lehekülje peal on iluletud omaaegsete NLKP parteiprogrammide leksikaga teemal, et tuleb arendada, parendada, ülendada jne.

Põhimõtteliselt jutustuse või lühiromaani mahus teoses on küll ju umbes pool kulutatud terminoloogia, metoodika ja uuringute kirjeldamisele, aga soovitused hajuvad kusagile uttu. Soovijal, kel jagub aega selle oopuse lugemiseks, on võimalik teha seda linna koduleheküljel.

Võtaksin arutada siiski vaid paar teemat. Poolteist aastat tagasi tehti Tartus arhitektuuriseminar, mis ülikooli õpetatud nõukogu saalis päädis aruteluga, et ülikooli õppehoonete ja kliinikumi (samuti ju ülikooliga seotud) linnaku seotus Tartu kesklinnaga on kehv ehk autota tegelikult võimatu. Räägiti jalakäijate sildadest üle raudtee näiteks Vanemuise ja Tõnissoni tänava sihis, sealhulgas koos jalgratturitele ja ratastoolidele sobivate tõusuteedega.

Praegu on juba kerkinud päevakorrale poolte raudtee kaubajaama haruteede ülesvõtmine, sest Koidula piirpunkti kaubajaama valmimisega on need muutunud tarbetuks. See annab ka võimaluse lühendada lihtsaid jalakäijate ülekäigusildu mainitud suundades.

Transpordi arengukavas on aga juttu vaid autoliikluse viimisest kahele tasandile Näituse ja Aardla tänava ristil, sedagi «arendada ja parendada» vaimus. Ainsana mainitakse uut tunnelit (sihuke toru) jalakäijatele ja ratturitele Riia tänava raudteesilla kõrval, aga kas ka mõlemal pool tänavat?

Kogu arutelu sellel arhitektuuriseminaril ja hiljem ajalehes on läinud justkui kurtidele kõrvadele või siis on tõepoolest niivõrd mõttetu tahta jalakäijatele mugavamaid võimalusi raudteed ületada.

Mõistlikumalt parkida

Teisalt ei tegelda linna suurima tööandja ehk ülikooli kliinikumi parkimisprobleemidega. Praegu töötab seal ligikaudu 3800 inimest, aga paari aasta pärast valmib juurdeehitis, mis toob ehk tuhatkond töötajat lisaks. Tõsi, suurem osa nendest töötab praegu polikliiniku ja senistes kliinikumi hoonetes ning kõik nad pole korraga tööl, vaid vahetustega.

Patsientidest ja nende sõidukitest me ei räägigi. Praegu on seal ligi tuhat parkimiskohta ümber kliinikute ning ka kõrvaltänavad on autosid täis. Tavalisel tööpäeval rohkemgi kui Lõunakeskuse ümber.

Samas on Biomeedikumi ja Chemicumi hoonete ümber asuvast ligi 700 parklakohast umbes kolmandik hõivamata, aga kahjuks Maarjamõisa kliinikutes töötavad või seda külastavad inimesed ei käi ju veidi kaugemalt – kõige rohkem ehk 500 meetrit – jala, ehkki see olevat tervislik.

Kliinikumi kõrvalkruntidel jagub veel maad asfaltimiseks, mis oleks ju tüüpiline lahendus inimeste meelest, kes räägivad küll korrusparklatest, aga midagi nende rajamiseks ei tee, kuid samuti linnaruumi sulaselge raiskamine.

Olen kaugel sellest, et tahaksin teenida kliinikumi ehitusliku arendusjuhi Toomas Kivastiku järjekordset etteheidet teemal, et ma teen kliinikumi arendusele «karku», sest ravitud tahavad ju kõik inimesed saada.

Samas tahan küsida linnalt, kas selle Tartu kõige suurema parkimisprobleemi lahendamiseks peaks raha nõudma kliinikumi ehitamiseks seatud eurorahast või peaks linn oma suurimale tööandjale ise jala alla ehitama, näiteks ühe korrusparkla või kerged ja odavad jalakäigu- ning jalgrattasillad üle raudtee Riia ja Näituse tänava vahemikus.

Ehk aitaks vaid pidevast autoristmike renoveerimisest ning autotranspordi olukorra parandamisest ning leitaks raha ka nendele transpordi teemaskeemidele, kus oleks arvesse võetud rohkem jalakäijategi huve.

Lihtsaimal kombel näiteks rajades kõnniteid igale linnatänavale. Siis ehk kajastuksid arengukavas ka need ideed, millest on juba aastaid räägitud.

Tagasi üles