Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/28/7442813t1hefcd.jpg)
/nginx/o/2019/02/07/11772584t1h067d.jpg)
Kui rahvusringhäälingu Vikerraadios kõlab «Reporteritunni» signatuur, on sageli stuudiomikrofoni taga koha sisse võtnud saatejuht Arp Müller (40), keda sageli peetakse ka üheks vilunumaks poliitikaajakirjanikuks. 2000. aastate algul Tartu raadios eetrikarjääri alustanud Müller ise vaidleb sellele vastu.
«Kui ma peaks saateid tegema ainult poliitikast, oleksin juba ammu ameti maha pannud,» prahvatab ta. Müller on raadiohääl, keda pea kõik eestlased on ilmselt vähemalt korra elus kuulnud. Vestluskaaslaste vastu on Müller alati nõudlik: küsib konkreetselt ja nõuab täpseid vastuseid. Omamoodi perfektsionist ja ehk pedantki – täielik vastand oma isale: luuletajale, muusikule ja elukunstnikule Aleksander Müllerile, kes paraku on nüüdseks meie seast juba lahkunud.