Madis Veskimägi: hõlpus surm

Madis Veskimägi Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Aeg-ajalt lahvatab meie meedias elav diskussioon eutanaasia teemal. Valdavalt arutavad nooremad, täisjõus kodanikud, kes näevad vanaduses midagi hirmsat, mida tuleks vältida. Arutlejateks on ka inimesed, kes on sageli väga kurnatud eaka või väga haige pereliikme igapäevasest hooldusest. Hoopis harvem on aga kuulda «sihtrühma» ehk haigete ja eakate arvamust.

Eutanaasiat vaadeldakse kui teenust, elu lõpetamist inimese soovil võimalikult mugavalt meditsiinitöötaja poolt. See on väga konsumerismi- või turuhõnguline – tahan ja pean saama. Nii, nagu soovitakse rindade suurendamist, nina vähendamist, näolapi silumist, kõiki analüüse ja kompuuteruuringuid. Kui arst sellega päri ei ole, on tegemist muidugi halva arstiga ja otsitakse kedagi, kes teeks nii, nagu soovitakse.

Sõna eutanaasia on tuletatud kreeka keelest, prefiks eu- tähendus on hea, kaunis, hõlpus, kerge; thanatos – surm, nii saame kokku kerge või kaunis surm. See on erinev avalikust arvamusest, mille järgi tähistab mõiste eutanaasia meediku poolt patsiendi elu lõpetamist, kui haige seda soovib. Eristatakse mõisteid aktiivne eutanaasia ehk aktiivne surma esilekutsumine. Passiivne eutanaasia ehk surma esilekutsumine ravist loobumisel. Raskem praktilise meditsiini küsimus on aktiivse ravi vajadus, millal on vajalik ja millal pole enam põhjendatud.

Iga raske haige soov on surra oma kodus.

Järjepidev töö maaperearstina on andnud palju mõtteid. Igapäevatöö osaks on eakate ja vähihaigete palliatiivse ravi korraldamine ehk vaevusi leevendavate võtete leidmine juhul, kui aktiivne ravi pole võimalik või on isegi ohtlikum kui haiguse loomulik kulg. 17 tööaastast ei meenu ühtki olukorda, kus haige ise või tema lähedased oleksid nõudnud täie tõsidusega elu aktiivset lõpetamist. Rasketes olukordades on abiks aus vestlus haige ja tema lähedastega elust ja surma paratamatusest. Täiesti kindel on, et «ükskord saabub surm niikuinii», kuid on palju võimalusi, kuidas seda muuta võimalikult «meeldivaks».

Ei kardeta surma, vaid pigem kannatusi ning suremist kodunt eemal, üksinduses mõnes raviasutuses. Meeskonnatööna, kuhu kuuluvad pereõde, omaksed, perearst ja elust lahkuja ise, on inimväärse surma ehk eutanaasia otseses tähenduses (kerge või kaunis surm) korraldamine igati võimalik. Tegelikus elus on sagedasem olukord, kui surm saabub ootamatult, sest haige ja ta omastega ei räägita tõenäolise surma võimalusest.

Arsti kutse-eetika aluseks on primo non nocere ehk kõigepealt mitte kahjustada. See ei tähenda alati elu pikendamist, sest nii pikendatakse ka haige enda ja tema lähedaste kannatusi. Aktiivne eutanaasia võrdub minu tõekspidamiste alusel aga tapmisega. Ükskõik kui palju otsida juriidilisi või meditsiinilisi nüansse, ei saa arst võtta endale jumala rolli.

Praktilises arstitöös on üliharva olukordi, kui haige ise või tema lähedased soovivad elu lõpetamist. Aus vestlus, hingeabi ja vaevusi leevendav ravi aitab rasketest olukordadest üle saada. Iga raske haige soov on surra oma kodus.