Enriko Talvistu: kunstimuuseum Raadile, kellele ja milleks?

Enriko Talvistu

FOTO: Margus Ansu

Liphartite vana, üsna eklektilise mõisa varemete taastamine on eesti kultuuris pigem raha raiskamine ja ammugi ei ole see õige koht kunstimuuseumile.

Paar nädalat tagasi käis üsna värske rahvamuuseumi direktor Alar Karis välja idee, et vanad Raadi mõisa varemed tuleks uuesti hooneks taastada Tartu kunstimuuseumi tarbeks. Eks sealt paista välja mure, et ERM siiski on veidi nagu põllu peal ning tõmbab liiga vähe igapäevakülastajaid ligi. Rääkigu huviliste arvud või kaugus Raekoja platsist mida tahes, argine pilt on siiski hõre.

Peab kohe alguses mainima, et direktor Karis puuduliku ajalootundmisega eksib kolmes väites. Nimelt pole Tartu kunstimuuseum olnud kunagi rahvamuuseumi osa, nagu on seda sealt pungunud kirjandusmuuseum ja linnamuuseum. Kunstimuuseumi lõi kunstiühing Pallas 1940. aasta kevadel just sellel eesmärgil, et koguda ja eksponeerida kaasaegset kunsti, millega rahvamuuseum oma aegunud baltisaksa kunsti kogudega just ei hiilanud.

Seega oli see üks järjekordseid kaasaegse kunsti muuseume nii Eestis kui ka näiteks mujal naaberriikides, kus esialgu moodsa ja kaasaegse kunsti kogu muutub õige pea juba ajalooks. See, et sõja järel eraldati rahvamuuseumi etnograafiliseks ümberprofileeritavast kogust suurem osa kunsti Tallinna ja Tartu kunstimuuseumitesse, on juba teine ajaloo keerdkäik.

Teiseks pole Tartu kunstimuuseum mitte viimased paarkümmend aastat võidelnud oma uue maja eest, vaid nüüdseks juba 50 aastat seisnud hea oma uue muuseumihoone projekteerimise eest. Seda vähemalt kolme projektiga ning seda esimese muuseumina nõukogudeaegses Eestis, kus muuseume ehitati vaid teatud juurdeehitistena, näiteks Võru spordikoolile muuseumi tarbeks või Pärnu linnamuuseumi väike juurdeehitis.

Seejärel oli veel ajalooliste hoonete rekonstrueerimine muuseumite tarbeks Kuressaares, Narvas, Tallinnas Maarjamäel ja Vene tänaval ning mujal. Uusehitistest kerkis esimesena Kumu. Tartu kunstimuuseumile tegi ehk osaliselt karuteene Poola restauraatorite korda tehtud viltusest majast Raekoja platsil kahe korruse eraldamine näitusesaalide tarbeks. Riigi suhtumine näis olevat, et saite juba, aitab küll. Maja kuulub ju senini kohalikule omavalitsusele, mitte muuseumile, ning ei sobi näitusesaalide tarbeks ausalt öeldes mitte sugugi.

Kolmandaks arvab Karis, et kunstimuuseumi skulptuurikogu väljapanek kaunistaks Raadi mõisa parki. Kahjuks selles kogus pole vabas õhus eksponeerimiseks mõeldud taieseid. See on näitusesaalide skulptuur, mille puhul pronksist, kivist või muust ilmastikukindlast materjalist taieseid vabas õhus eksponeerimiseks tänapäeval enam ei tehta. On vaid muuseumi kogudest need graniittaiesed, mis juba üle 20 aasta kaunistavad botaanikaaeda ning mille viimine sealt Raadile oleks kultuuribarbaarsus.

Teatris võivad ju dekoratsiooni­laod ja töökojad olla kusagil eraldi, muuseumites on asi siiski teisiti. Eriti kunstimuuseumites, kus ka pildid internetis ei aita uurijat-vaatajat edasi, nagu näiteks ajaloomuuseumite esemekogude puhul.

On vist lootusetult kuhtunud siinkirjutaja kui vana museoloogi arvamus, et muuseum on teadusasutus, mis koosneb kogudest koos konservaatoritega, teadustöötajaist ja näitusesaalidest koos haridusosakonnaga ühes majas koos. Kultuuriametnike arvamus ministeeriumis ja mujal on juba murdumatu, et kollektsioonid võivad olla kusagil hoopis teises linnas, erineva loomuga muuseumikogudest ühes majas koos.

Teatris võivad ju dekoratsioonilaod ja töökojad olla kusagil eraldi, aga muuseumites on asi siiski teisiti. Eriti kunstimuuseumites, kus ka pildid internetis ei aita uurijat-vaatajat edasi, nagu näiteks ajaloomuuseumite esemekogude puhul.

Nii paistabki olevat võitmas arvamus, et uus kunstimuuseum Tartu kesklinnas on midagi üldise kunstide hoone taolist koos raamatukoguga. Vaatan muidugi kahjatsusega uute kunstimuuseumite projekte, muuseume kerkib laias ilmas nagu seeni, viimati Kanadas Vancouveris kuulsa büroo Herzog & DeMeuron kavandatuna. Aga see kultuurihoonegi on parem ikka kui mitte midagi ning kesklinnas. Ka Pärnu planeerib uut kunstihoonet just kesklinna.

Kumugi asend Tallinnas Kadrioru taga pole just muude kunagiste asukohavõimalustega võrreldes kiita, aga seegi on parem kui Tartus, põllu peal. Lugu sellest, mille tõttu see uus ERMi hoone just sinna sattus, veniks pikale. Nii see uus hoone ise kui ka vana mõisa varemed seal kõrval, pole nüüdisaegse muuseumi jaoks just kõige paremad lahendused.

Uue maja puhul arvab igaüks ise, aga Liphartite vana, üsna eklektilise mõisa varemete taastamine on eesti kultuuris pigem raha raiskamine. Meil on tunduvalt stiilsemaid ja säilinud mõisahooneid, mille seisukord vajaks kiiret restauraatorite sekkumist, selle asemel et neid Raadi pudenevaid seinu taastada. Need võiks ju kujundadagi varemete pargiks kui mälestusmärgiks kunagisele mõisahoonele ning 20 aastat kestnud muuseumile seal. Umbes nagu toomkiriku varemed Toomemäel.

Kunstimuuseumi või kunstide maja asukoht peab olema Tartu kesklinnas, milleks kavandatav asukoht Vabaduse puiestee veerel on igati sobiv. Ka vahepealsed variandid Gildi nurgal ja Vabaduse puiestee nurgal oli parem kui kavandatav parklamaja seal.

Muuseumi vahepealsete juhtide kiirustav lahkumine Vallikraavi tänava majast oli küll õigustatud kogudele ajakohaste hoiutingimuste loomiseks praeguses rahvamuuseumi hoonekompleksis, aga see oleks võinud ju jääda muuseumi personali jaoks ning vabanevates ruumides ajutiselt taastatavatele näituseruumidele, kuniks uus hoone valmib.

Eks müügihind korvab Riigi Kinnisvarale kunstimuuseumi tööruumide rendi kulud Rüütli tänaval, kui sellekski jagub.

Tagasi üles