Kasvataja teeb kriimsilmale silmad ette

Gustav on välja otsinud ühe oma lemmikraamatu loomadest, tüdrukud vaatavad pilte kaladest. Foto: Margus Ansu

Jonni minema ajaja, lepitaja, tantsija, laulja, jutuvestja, lohutaja, peapaitaja, tarkusterade jagaja, naljade puistaja, uneliiva silma tooja – Hunt Kriimsilma peagi ei jõua nii palju ameteid välja mõelda, nagu lasteaiaõpetajal neid päeva jooksul tuleb täita.

Kui Midrimaa lasteaia vanemõpetaja Valli Zirna varahommikul Piilude rühmas mudilasi vastu võtab, pole päike veel Eestisse jõudnud, kuid õpetaja särab oma heatujulisuses ise nagu päike. Piilud on kolmeaastaste rühm, kus paar pesamuna on veel kaheaastased ning mõned jõudnud äsja neljaseks saada.

Mudilaste hommikutesse mahuvad tavalised mängulised õppetunnid, olgu selleks siis meisterdamine, joonistamine, voolimine või mõne teema tutvustamine.

Läinud neljapäeval olid Piiludel külas Katriini vanemad Age ja Urmas, kel pool kapitäit rahvariideid kaasas. Tanud, põlled, rätid, sukad, paelad – kõike saavad mudilased näha, katsuda ja nende nimetusi püüdlikult järele korrata.

«Ütleme kõik koos rätik,» ärgitab õpetaja Valli. «Lääätiiik,» kõlab kooris vastuseks. Osa ütleb küll r-tähte, kuid kooris jääb nende hääl alla veel r-i õppijate häälele.

Rusikas õhus

Tunnis on mudilased viksid ja tasahäälsed. Kui nad mängima sööstavad, võib võrdluseks kõigepealt silme ette manada mänguhoos kolmikud ning siis kujutada ette, et neid kolmikuid oleks veel kuus korda sama palju ehk kokku 18, nagu oli sel päeval rühmas lapsi kohal.

«Ääääää,» jookseb kurjakuulutava kisaga, rusikas püsti, rühmakaaslasele järele äsja kolmeseks saanud Marii. «Minu teletups,» hüüab ta ja vibutab rusikat õhus, kui on Tinky Winkyga plehku pannud kaaslase kinni püüdnud.

Pisike käsi jääbki õhku ja suu mossi. «Väga tubli, et sa ei löönud,» kiidab õpetaja Valli, mitte ei praga, et tüdruk rusikaga vehkis.

Õpetaja Valli ongi kiituseusku. «Kiitus, väga hästi tuli välja», «Kiitus, väga ilus,» paneb ta igal sammul tähele mudilaste saavutusi, olgu selleks siis mänguasjade kokkupanek, kirev joo­­nistus või hoogsad tantsuliigutused.

180 sõrme

Poole üheteist ajal seisab õpetajal ja tema abil ees ülesanne, mis kõrvaltvaatajale tundub kui köiel kõnd: 18 pead tahavad mütsipaelte sidumist, 36 jalga saabastesse või kummikutesse astuda ning kõige tipuks veel 180 sõrme kinnastesse sooja. Seda kõike nii kiiresti, et esimestel riidesse saanutel palav ei hakkaks.

«Ma jään tööle hiljaks,» hüüab üks poistest, kui on õue jõudnud, ning pistab mänguväljaku ühest servast teise jooksu.

Õpetaja Valli selgitab, et lapsed matkivad innukalt täiskasvanute tegemisi. «Nad õpivad rollimängudes,» ütleb õpetaja ning räägib, et täiskasvanu ülesanne on neid rollimänge turvalisena hoida ja jälgida näiteks, et mudilase «tööle jooksmine» ei lõppeks päriselt lasteaia väravast väljas.

Imekelluke

Selleks, et mängureeglid lastele paremini meelde jääks, on õpetaja Valli need kõik luulevormi pannud. «Mängi rahulikult toas, õues saan ma jooksuloa», «Mäng sai otsa üks ja kaks, tuba korda krips ja kraps,» kõlavad mõned õpetaja salmiread, mida lapsed üllatavalt usinalt kuulavad.

«Luulevormis jäävad neile asjad paremini meelde, kui lihtsalt käskides või keelates,» lausub õpetaja.

Ka õpetaja Valli kelluke teeb imesid. «Till, till, till!» kõliseb see ja ülienergilised kolmeaastased jäävad mõne hetkega hiirvaikseks. Mudilased on selgeks õppinud, et kui kelluke heliseb, on õpetaja kord rääkida ja laste kord kuulata.

Kellukese mõju kestab veel terve lõunasöögigi, kui pisikesed pruntis suud ilma jutuvadinata kana-aedviljarisotot ning magustoiduks leivasuppi mugivad. Sekka kostab vaid kahvlite ja lusikate kriginat mööda taldrikut ning hambaloputushäält. Kolmeaastane Hanna mulksutab piima ühest põsepoolest teise, kallutab pead taha ja siis jälle ette.

Õpetajal näivad küll silmad ka kuklas olevat, kuid see vigur jääb märkamata, sest õpetaja kiidab parasjagu Rauli, kes on taldriku peaaegu tühjaks söönud.

Umbes kolmveerand ühest algab lõunauinak – aeg, mida lapsena ei salli, kuid mida täiskasvanuna taga jõuab igatseda. Mõni laps jääb siiski magama juba enne unejuttu. Teine aga vähkreb veel pool tundi hiljemgi: piilub kasvatajat, kopsib nari puidust äärt, siputab jalgadega.

Õpetaja käib ja sätib tekke ning kinnitab tasasel häälel: «Uneaeg.» Viimaks istub õpetaja kõige rahutuma piiga kõrvale ja paitab mudilast, kuni temagi uinub. Tubli tund kulub selleks, et kõik põnnid nohinal unne vajuksid.

Kes arvab, et õpetaja viskab lõunauinaku ajal ka jalad diivanile, laseb silmal kinni vajuda või loeb ajakirju, see peab uuesti arvama. Õpetaja hakkab hoopis tunde ette valmistama ja meisterdab kutsed Piilude rühma jõulunäidendile «Kus on jõulud?». Näitemängu teksti kirjutas õpetaja Valli ise.

Ringutamise mõmin

«Oaaahh,» kuuleb kella kolme ajal esimest unest virgumise haigutust ja ringutamise mõminat. Tavaliselt jäävad pärastlõunad lastele üksnes mänguks, kuid neljapäev on võimlemispäev. Alles pärast hoogsat võimlemist on lastel esimest korda päeva jooksul kauemaks kui 15 minutiks täiesti vaba mänguaeg.

Kes mängib poodi, kes joonistab, kes vaatab raamatuid. «Iiii, äii, ohhoo, brrr, nõnn,» toovad mänguhoos mudilased kuuldavale sadade varjundi-tega hääli, mis moodustavad ühe forte fortissimo’s mängiva orkestri.

Kella nelja ja kuue vahel, kui vanemad võsukestele järele tulevad, saab forte fortissimo’st järk-järgult piano pianissimo. Lõpuks saabub täielik vaikus, mis kõlab sel hetkel (ja ainult sel hetkel) kaunimalt kui «Mesipuu» laulupeol. Kõrvades on mõnus pehme kõdi.

Lasteaialapse päevakava

• Kell 7–9 saabumine ja hommikusöök.

• Kell 9–9.15 tervitused hommikuringis.

• Kell 9.15–10.45 arendavad tegevused (muusika, kehaline kasvatus, kunst, emakeel, teadus ja matemaatika).

• Kell 10.45–12.30 riietumine, õue minek, tegevus värskes õhus.

• Kell 12.30–13.15 lõunasöök.

• Kell 13.15–15 valmistumine lõunauinakuks, unejutt ja unetund.   

• Kell 15–15.45 riietumine, vabad mängud keskustes.

• Kell 15.45–16.15 õhtuoode.

• Kell 16.15–18 vaba mäng, huviringid.