Jüri Laurson: aeg mõelda tänavakoristuses robotitele (1)
5. veebruar 2019, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimaste aastate lumerohked talved panevad kinnistute omanikke rohkem mõtlema kõnniteede lumest koristamisele ja libeduse tõrjele.
Peamine probleem on range kohustus, mille täitmiseks peab kortermaja või eramaja kinnistu omanik oma kinnistu kõrval asuvat riigi või omavalitsuse kinnistul kõnniteel lund rookima ja libedust tõrjuma.
Kohustuse järgi tuleb kõnnitee lumest puhastada hommikuti kella seitsmeks ja ka päeval vajadust mööda.
Tegelikult peaksid seadusetegijad ja linnaisad aru saama, et tööl käival inimesel ei jää aega, et kõnniteelt lund koristada. Vanematel inimestel puudub aga lihaseramm ja kojamehe palkamiseks raha, et linna kõnniteelt lumi koristada ja libedusega võidelda.
On igati mõistlik, et Tartu linnavalitsus on paigaldanud kõnniteede äärde libedustõrje vahendiga kastid. Muret tekitab aga see, et kõnniteede libedustõrje kaste varustatakse mitte lihtsa killustiku, vaid soolaseguse killustikuga, mis sulamisele järgnenud järelkülmumisel tekitab kõnniteele ohtlikku jäidet.
Looduskaitse seisukohalt tundub tuhandete tonnide soolaga teedelt voolav sulavesi probleem. See vesi jõuab ju loodusesse. Libeduse tõrjeks võiks kõnniteedel kasutada ka soolata sõelmeid, 2–6-millimeetrise läbimõõduga graniidisõelmeid.
Pean märkima, et majaomanikele pandud kõnniteede hooldamise kohustus on ajast ja arust ning lõhnab orjatöö järele, mis peaks olema Eestis ammu kaotatud.
Põhiseaduse § 29 järgi on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguste leviku tõkestamiseks, loodusõnnetuste ja katastroofide korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu.
Arusaamatust tekitab, miks tänavusel lumerohkel talvel kultuuripealinnaks pürgival innovaatilisel Tartul tekitab raskusi kõnniteedelt lume koristamine. Samas meil toodetakse mitmesuguseid programmeeritavaid, juhita liikuvaid masinaid.
Tehnikavaldkonnas on nii kiiresti edasi liigutud, et on võimalik tööle rakendada inimrobotid, juhita liikuvad autod, iseliikuvad tankid, postirobotid, koristusmasinad, muruniidukid jne.
Eesti robottehnika arengu juures ei tohiks üle jõu käia ja välja töötada iseliikuv programmeeritav kõnnitee lumekoristusmasin, et muretult vastu minna loodusnähtusele nagu talv, mis tuleb alati ootamatult koos pakase ja lumega.
Tartu majaomanike ühing pöördus 1999. aastal tänavakoristuse asjus õiguskantsleri poole ja sai vastuse, et «valla- või linnavalitsus korraldab kohaliku omavalitsuse omandis olevatel teedel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks nendel teedel».
Samuti leidis õiguskantsler, et seaduse järgi peab linna eelarves olema piisavalt vahendeid seaduses sätestatud ülesande täitmiseks.
Kommentaar
/nginx/o/2019/02/04/11765861t1h4aae.jpg)
Rein Haak, Tartu linnamajanduse osakonna juhataja
Eri aegadel on Jüri Laursoni kirjas nimetatud kohustuse linnale ülevõtmist ka erinevatel tasemetel arutatud. Kirjas mainitud ajal sai arvutatud, et see maksaks linnale kolm-neli miljonit eurot aastas. Nüüd oleks see summa kolm korda suurem, sest tööjõu maksumus on ajaga palju kasvanud.
Üks asi on rahaline külg – see kulu tuleks maksudena elanikelt ju koguda, varem vihjati maamaksule, nüüd on ju kodualune maa maamaksust vabastatud. Teine küsimus on, kus on see käsitööliste vägi, kes koristaks lume väikestel tänavatel, kuhu ei mahu mehhanismid treppide, tänavalgustite ja liiklusmärkide tõttu. Kõik teavad, et haljastusfirmad otsivad tikutulega taga häid töömehi.
Ma pole veel kuulnud, et kedagi oleks selle eest karistatud, et ta päeval pole lund kõnniteelt ära koristanud, kui tänav oli hommikul puhastatud. Olen ise linnas paarkümmend aastat seda kohustust pidanud täitama ja seda tuli tõesti mõnikord teha kaks korda päevas, sest nii oli lihtsam. Nüüd maal elades ei tule pähegi, et vald peaks mu ukseesist koristama, ikka tuleb seda ise teha kuni väljapääsuni suurele teele.
Enamikule inimestele on see jõukohane ja veidi asendab spordiklubi. Kindlasti on majaomanikke, kellele see tervislikel põhjustel üle jõu käib, kuid oleme aidanud neid teenust osutavate firmadega kokku viia. Ka on häid naabreid, kes sportlikus mõttes vanemaid inimesi aitavad, ja neil vanuritel on ikka ka lapsi.
Uutel kergliiklusteedel on linn võtnud talvise hoolduse enda ülesandeks, sest need on masinatega puhastatavad.
Kui keegi leiutab sellise masina, millega on võimalik lumekoristuse tööd edukalt teha, siis võtaks Tartu linn kindlasti hea meelega selle kasutusele.