Heiki Lill: tsaariarmeest tulevikku

Heiki Lill Foto: Kristel Vask

Eesti riigil pole palju raha ega ka piiramatut ressurssi riigikaitseks, seega tuleb olemasolevat kasutada nutikalt – nii inimesi, raha, tehnikat kui ka relvastust.

äägime iga päev efektiivsusest ning on üldine arusaam, et iga panustatud euro eest peab saama võimalikult suure kasu. Seda nii erasektoris kui ka riigi hallatavates asutustes. Ka inimeste panus peaks olema võimalikult efektiivne. Kontorilaua taga aega surnuks lööv ametnik ei ole ju kuidagipidi riigiasutuse eesmärk. Mis iganes asutuses kaotatakse tegevuseta ametikoht ära. Miks aga ajateenija, kes enamik aega teenistuse jooksul väljaõppe ja harjutustega ei tegele, on sunnitud jõudeoleku ajal viibima väeosas?

Ajateenija asja ees, teist taga väeosas hoidmine oli pigem omane tsaari- ja nõukogude armeele. Muidugi, meie praegune ajateenistuse aeg pole võrreldav tsaariarmee 25 aastat kestnud teenistusega, kust naasti koju keskealise ja kurnatud mehena. Saja aastaga on kaitseväeteenistus üle elanud palju suuri muudatusi, kuid tänapäeva kiirete muutuste ajal on ka praegune süsteem ajast ja arust.

Maailm muutub pidevalt ja kes ei suuda muutustega kaasas käia, hääbub. Eesti riigi kaitsmisega on samuti. Lihtlabaselt öeldes – kui esimeses maailmasõjas tegi edukäiku vintpüss, siis teises maailmasõjas kujunes automaatrelv peamiseks. Muutuma peab ka teenistuse olemus: enam ei toimi mineviku süsteem, kus teenistuse ajaks lõigatakse inimesed ühiskonnaelust ära ning sel ajal kulutatakse suuri summasid.

Võib-olla oleks mõistlik alustada riigikaitselise õpetuse andmist palju varem ja nüüdisaegsesse ellu enam sobival viisil? Samuti võiks õpe jätkuda sujuvalt peale ajateenistust ning kooskõlas omandatava/omandatud hariduse ja töökohaga. Kui inimene on näiteks enne ajateenistust omandanud arvutivõrkude administreerimise oskuse, peaks teda rakendama ka ajateenistuses selles valdkonnas, mitte suunama kuulipilduja erialale.

Kusjuures seda peab arvestama ka ajateenistusse kutsumise planeerimisel, et ei tekiks ootamatut üleküllust sarnaste teadmiste ja oskustega sõduritest. Ehk koos kutsealusega tuleks koostada plaan, millal ja kuhu väeossa ta aega teenima läheb.

Need Euroopa riigid, kes on jäänud nagu Eestigi kohustusliku ajateenistuse juurde, on teenistuse aega ja korraldust aina ajakohastanud, sest kulud on suured. Samuti on tehnika ja tehnoloogia arenenud ja areneb ka edasi.

Paljud Eesti inimesed ei saa hakkama isegi siis, kui ööseks metsa eksivad või vette kukuvad. Ometi algab sellest rahva kaitsevõime.

Muidugi on Eestis noormeestel võimalus saada puhkust ja pääseda nädalavahetustel koju käima ka ajateenistuse jooksul. Aga siiski, kas äkki on süsteemi senisel kujul hoidmise põhjus, et me ei usalda omaenda tütreid-poegi? Kas tõesti antakse iga päev nekrutitele sõjateadmisi kella viiest õhtul hommikul kaheksani? Mõningal väljaõppe perioodil kindlasti, kuid kindlasti mitte iga päev.

Nagu õpilased koolis ja töötajad tööl, võiksid ju ka ajateenijad käia väeosas-maastikul õppimas siis, kui toimub reaalne õppimine-harjutamine! On ju ajateenistus oma olemuselt siiski õppimise ja kogemuse omandamise koht. Kuid enese kogemusest tean, et ka aja surnuks löömise koht. Aga seda viimast ei tohiks olla.

Muidugi võib ju väita, et tänapäeva noored ei saagi muidu iseseisvalt tulevikus hakkama, kui ei läbi ajateenistust ja pole (hoidvast) perest pikalt eemal. Säärast rahvapärimust kinnitab ka väide «sõjaväes tehakse sinust mees». Kui uskuda seda väidet, siis mis juhtub nendega, kes mingil põhjusel aega teenima ei lähe? Või neidudega, kes ajateenistuse läbivad?

Iseküsimus on veel ajateenija sotsiaalsed garantiid – tänapäeva aktiivses maailmas on inimene suutnud enne ajateenistust võtta enesele mitmeid finantsilisi kohustusi: kodulaen, õppelaen, autoliising, muud järelmaksud. Kui inimesel on hästi läinud, on tal tekkinud ka pere ning see toob omakorda kohustusi. Kuidas suudab aga ajateenija tagada teenistuse vältel kohustuste täitmise?

Tõsi, mõningate kohustuste täitmine on seadusega ajateenistuse ajaks peatatud, näiteks õppelaen. Aga lasteaia kohatasu? Kuidas suudab aega teeniv isa 100-eurose ajateenija toetuse ja 50-eurose ajateenija lapse toetuse eest toetada oma peret? Perekonnaseadus sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool kuupalga alammäära. 2019. aastal on miinimumpalk 540 eurot, pool sellest 270 eurot. Kuidas suudab ajateenija tasuda oma 150-eurose sissetuleku juures lapsele 270 euro suurust elatist?

Aga millal üldse on õige aeg alustada kodanikule riigikaitsehariduse andmist? Kas alates ajateenistusest? Tegelikult ei seisne laiapõhjaline riigikaitseharidus ainult relv käes kaitsepositsioonil olemise harjutamisest, vaid see kätkeb endas nii teadmisi kui ka oskusi, kuidas käituda loodusõnnetuse korral, mida teha (liiklus)avarii korral (esmaabi, hädaseisund), kas ja kuidas kutsuda ja anda abi. Loeteluga võib minna väikeste detailideni. On väga tähtis, et ka need inimesed, kes ei ole otse seotud konfliktsituatsiooni lahendamisega, saaksid oma eluga hakkama ja olukorra teravnemisel ei seaks oma ega teiste elu asjata ohtu.

Paljud Eesti inimesed ei saa hakkama isegi siis, kui ööseks metsa eksivad või vette kukuvad. Ometi algab sellest rahva kaitsevõime. Lisaks näitab nõrkust, kui paljud noored, kes peaksid suutma riiki kaitsta, on tervisenäitajate poolest väga nõrgad.

Ning kas tuleme toime küberohtudega. Nutiseadmed meie taskutes on ühendatud kiire internetiga sotsiaalvõrgustikesse. Kuidas eristada tõest infot väärast ajastul, mil üsna suur osa ühiskonnast usub, et maakera on pannkoogikujuline ja tervise parandamiseks on kindlasti vaja mingisugust imejooki tarbida? Aga millises situatsioonis oleks mõistlik telefon välja lülitada ja seda mitte kasutada, isegi mitte taskulambina?

Kas tõesti antakse iga päev nekrutitele sõjateadmisi kella viiest õhtul hommikul kaheksani? Mõningal väljaõppe perioodil kindlasti, kuid kindlasti mitte iga päev.

Ma ei poolda relvaväljaõpet väga noores eas. Küll aga tuleb noori varustada teadmiste ja oskustega enese ning lähedaste alalhoiuks. Peavad ju seitsmeaastasedki oskama toimida, kui on saanud põletuse olgu tikkudega mängides (olgugi et ei tohi!) ja teadma, mis on tuletõrje või kiirabi telefoninumber. Või hoopis, mida võib sotsiaalmeedias enese ja lähedaste kohta avaldada ja mida mitte.

Mida teavad-oskavad me kaasmaalased ette võtta rahu ajal juhtuva loodusõnnetuse korral? Põhjamaades on aastakümneid olnud populaarne skaudiliikumine, kus noored saavad eluks ja hädaolukorras tegutsemiseks vajaliku koolituse. Põhjamaades on väga tugevad ka naisliikumised, samas kui meie naiskodukaitse ei ole ühiskonnas nii laia haardega, kui võiks. Ehk siis – ajateenistus (mida kõik ei läbi) peaks olema vaid üks etapp elukestvast laiapõhjalisest riigikaitseõppest.

Kui inimeste teadmiste ja riigikaitseline üleüldine ettevalmistus on kehv, siis loodetud tulemust – oskajaid, tarku, tugevaid ja terveid noori mehi, kes on valmis Eesti riiki kaitsma – ei tekita paraku ka ajateenistus. Küll tekitab ajateenistus senisel kujul suure surve riigieelarvele.

Esmalt peab kodanik tahtma riiki kaitsta, seejärel peavad tal olema teadmised ja oskused seda teha ning vahendid kaitse teostamiseks. Kui need kolm tingimust on täidetud, alles siis võime loota, et ka keegi kolmas on huvitatud meie kaitsmisest.