Indrek Tarand: mõtlesin kinnipidamise ajal, kuidas juhtunut emale selgitada

Indrek Tarand nentis, et oleks läinud Julius Kuperjanovi hauale ka siis, kui oleks teadnud, et käik lõppeb eksmatrikuleerimisega.

FOTO: Lilli Tölp

1982. aastal läks toonane ajalootudeng Indrek Tarand koos koolivendadega Julius Kuperjanovi hauale küünlaid viima. Rahulik protest valitseva võimu vastu lõppes aga Tarandi eksmatrikuleerimisega 1983. aasta jaanuaris. Tarand tõdeb, et kui saaks aega tagasi keerata, läheks ta ikka Kuperjanovi hauale.

«1982. aastal kaalutlesime sõpradega umbes nii: kuna me ei riku ühtegi Nõukogude võimu seadust, ei saa meid ka karistada. Seadusega polnud keelatud kirikus käia või kalmistul jalutada,» selgitas Tarand Tartu Postimehele enda toonast mõttekäiku. Ta lisas, et samuti ei olnud kriminaalkoodeksis keelatud küünla asetamine kellegi hauale. Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi hauda käisid paljud tudengid jõuluõhtul külastamas. 

Muidugi olid tudengid Tarandi väitel kursis ka sellega, et NSVL ei olnud õigusriik ja seal kehtisid ka kirjutamata seadused. «Siiski eeldasime, et kuna me tegutseme mitmekesi, ei tundu nii paljude inimeste karistamine võimudele ehk otstarbekas. Takkajärgi tarkusega võib öelda, et eksisime kõigis kolmes kaalutluses,» lausus ta. 

Kinnipidamise ajal oli Tarand mõelnud peamiselt sellest, et kuna tema sõber Sven Udam oli ehk kõige haavatavamas situatsioonis, sest ta lähisugulane oli dissident, õnnestuks ehk tema osalus maha vaikida. Korraks mõtles Tarand ka sellele, kuidas emale juhtunut seletada. «Muidu nautisime Priit Heinsaluga, kes samuti oli kinni peetud, võimalust teineteisele vaimset tuge pakkuda seal vaenulike inimeste keskel.»

Tarandil polnud varasemaid karistusi, kuid ta isa Andres Tarand oli KGB jälgimise all seoses «40 kirjaga». «Võimalik, et neid asju seostati kuidagi kuskil kõrgetes kabinettides,» märkis Tarand.

«Kui ma nüüd, aastaid hiljem seisaksin küsimuse ees, kas mälestada Vabadussõjas langenuid, teades, et see toob kaasa repressiooni, vastaksin kõhklemata «jah»,» sõnas Tarand. Ta selgitas, et Vabadussõjas langenute tõttu sai teoks Eesti rahva suurim saavutus, omariiklus. «Ning spetsiifilisemalt – kui mu ees on küsimus, kas totalitarismile, totalitaristlike kalduvustega gruppidele ja inimestele peab lakkamatult osutama, et olemas on ka teistsuguseid, demokraatlikke inimesi, vastaksin taas «jah». Olgu selle osutuse hind pealegi kõrge.»

Tagasi üles