Vahur Afanasjev: ärgitan küsima

Vahur Afanasjev.

FOTO: Sille Annuk

Ilus on jääda endale kindlaks, aga piinlik teha seda lollisti. Olen elus korduvalt arvamust muutnud, kui lisandus andmeid ja kogemusi.

Kirjanik on tundlik inimene. Kindlasti on kirjanikke, kelle kohta saab öelda tundetu, kuna nad käsitlevad inimesi, võib-olla tuttavaid, julmal, otsekohesel viisil, ehk lausa üleolevalt või hüsteeriliselt. Aga isegi julm kirjanik on tundlik – kui mitte muule, siis muutustele tema sees, mõtetele, mida ta erinevalt teistest inimestest oskab kirja panna. Kui kirjanik midagi välja mõtleb, tunnetab ta selle mõju enese peal ning kui veab, suudab lugejaid sama tugevalt mõjutada. Või tugevamalt.

Tean inimesi, kes pole suutnud minu romaani «Serafima ja Bogdan» lõpuni lugeda – liiga julm. Tean inimesi, kes pole suutnud seda enne koidukuma käes panna – liiga põnev ja naljakas. Ei tohi muidugi unustada, et üle seitsme miljardi inimesi on selle raamatu suhtes täiesti ükskõiksed.

Nagu ütles Nobeli laureaat Vidiadhar Surajprasad Naipaul, ei piisa kirjanik olemiseks ainult sellest, et oled tundlik. Varem või hiljem tuleb hakata küsima. Selles kusagilt eessõnast rebitud kirjakohas ei ütle ta, mida tuleb küsida. Tema raamatute põhiline küsimus, nii nagu mina sellest aru saan, on see, miks inimesed käituvad ühel või teisel viisil. Miks on nad nii ja mitte teisiti? Ei ole raamatut, kus oleks kirjas õiged vastused. Õige vastus ei ole kahe näoga Jaanus, vaid mitmepealine hüdra. Iga vale vastuse välistamisel kasvab uus pea asemele.

Maailm on keeruline paik. Keegi pole piisavalt tark, et tulla igapäevaelus toime üldistuste ja eelarvamusteta. Kuid kirjapandud sõna võiks siiski olla igapäevast üle. Kirjanik võib olla sentimentaalne või teha mõnusat roppu laadanalja. Ükskõik mida, aga teadlikuna sellest, et maakaart pole maailm.

Samad inimesed, kes kirjutavad alla petitsioonile Eesti metsade hävitamise ja mesilaste suremise vastu, lükkavad südamerahus halge pliidi alla. Eesti metsa. Korterites, mille miljööväärtuslikud aknad ja seinad lasevad soojusenergia vuhinal atmosfääri.

Millal see lagi teie tähelepanu köidaks? Eks ikka siis, kui krohvi sisse tekiks kohe praegu pikk pragu, läheks aina laiemaks ja laiemaks, krohvi pudeneks silmisse ja krae vahele, aga siiski jälgiksime hämmastuse ja õõvaga, kuidas Tartu raekoja saali lagi avaneb ning paljastab tuhande aasta taguse talvetaeva, kus langeks valget õrna lund, milles võib aimata suvise metsatulekahju karedat lõhna – kui jätkub tundlikkust. Aga lagi ei liigahta. Krohvi ei lange.

See, mis meie tähelepanu köidab, on muutus. Kui inimene on tundlik, sensitiivne, ja minu arust kirjanik seda on, siis märkab ta muutusi teistest varemgi. Midagi liigutas! Inimene võpatab. Ja pahatihti kukub kiruma, sest muutus on alati potentsiaalselt ohtlik. Piinlik on, kui ta asja üle järele mõtlemata avalikult sõna võtab: «Ärge tehke! Mis õigusega! Minult ei küsinud keegi!» Seejuures võib muutus tõepoolest osutuda ühiskonnale või piisavale indiviidide kogusele ohtlikuks. Või vastupidi, olla kasulik.

Toon ühe tsitaadi, mille ajakirjanik on trükisõnaks raiunud: «Kuidas bensopüreen täpselt inimeste tervist mõjutab, on küsimuste küsimus. Sellele ei oska täpselt keegi vastata. Kui aga bensopüreeni on õhus rohkem kui lubatud, siis ei saa ka kuidagi väita, et ühend oleks ohutu.» Lugu räägib Karlova ahiküttest, mis levitab liiga palju võib-olla vähki tekitavat ainet. Loogika on pisut vildakas, tautoloogiline. Miski ei ole ohutu, sest seda on üle normi. Narkootikumid on pahad, sest need on keelatud, ja vastupidi.

Lihtne oleks siinkohal ohkima hakata, et bensopüreeni eest hoiatav keskkonnateenistus on mestis reptiilidega, kes kavatsevad Karlova keelustada, buldoseerida ja uusarendada. Võiks haarata sõjakirve elava tule, puumajade, lubikrohvi ja ökoideaalide nimel.

Ent teisest otsast – samad inimesed, kes kirjutavad alla petitsioonile Eesti metsade hävitamise ja mesilaste suremise vastu, lükkavad südamerahus halge pliidi alla. Eesti metsa. Korterites, mille miljööväärtuslikud aknad ja seinad lasevad soojusenergia vuhinal atmosfääri. Mõned neist raiuvad nagu rauda, et Rail Baltic on aga haav Eestimaa ihus, mis – kummalise järeldusena – tuleb rajada läbi Tartu.

Ja ühed teised inimesed väidavad, et Emajõgi ja Peip­si lähevad puhtamaks, kui jõeveega tselluloosi jahutada. Kolmandad on valmis välismaiseid tuumajäätmeid põlevkivituhaga segama, sest äri on ju seegi. Ja kui tselluloosile luba anda, miks siis nemad ilma jätta? Neljandad nõuavad kodanikupalka ning on otsustavalt vastu igasugusele tööstusele, rääkimata pangandusest ja gravitatsioonist.

Protestile võiks eelneda lühike meditatsioon, püüd aru saada, miks teised arvavad teisiti. Võõra mätta otsast vaadates võib avaneda sootuks üllatav pilt.

Kõigil on natuke õigus. Vähemalt oma mätta otsast. See ei tähenda, et seisukohti ei peaks võtma. Mõni tõik ongi tõik, mitte arvamus. Minu soov linnakirjanikuna on innustada mõtlema. Mõtted ei pea olema head. Võivad ka täiesti totrad olla, kui nõnda on lõbusam. Vastik on, kui inimesed vehivad kusagilt kuuldud aksioomidega, ehk lasevad mõtlemise enda eest ära teha. Ilus on jääda endale kindlaks, aga piinlik teha seda lollisti. Olen elus korduvalt arvamust muutnud, kui lisandus andmeid ja kogemusi. Tuulelipp, mis näitab ainult ühte suunda, on rikkis ja valetab. Seisukohti saab korrigeerida väärikust kaotamata.

Pargid on toredad. Aga sõjahaavad? Jube tüütu, kui kallid kaaskodanikud, sealhulgas kultuuritegelased, vastanduvad igale hoonele, mis Tartu sõjahaavadesse rajatakse. Samas on mõningane erutumine mõistlik, siis ei julge reptiilid kõiki parke lõpuni täis ehitada. Ainult et protestile võiks eelneda lühike meditatsioon, püüd aru saada, miks teised arvavad teisiti. Võõra mätta otsast vaadates võib avaneda sootuks üllatav pilt.

Rääkides üllatumisest – Tartus on mitu paralleelmaailma, mis hästi kokku ei puutu. Kui Ülejõel avati Sparki demokeskus, sattusin kultuuritegelaste seltskonda, kes polnud midagi kuulnud Garage48st ega osanud nimetada ühtegi kohalikku IT-ettevõtet.

Ühel teisel korral rääkisin üliõpilastega, kes olid aasta otsa Arhiivi-nimelises lõbustusasutuses käinud. Ja neil tekkis küsimus, mis maja see üldse on, mille keldris Arhiiv asub. Küsimus tekkis neil minu suunamiseta. Küsimuse esitamine on väga hea algus. Vastus, muuseas, on Tartu kirjandusmaja.

Ma võin vastata kõigele, mida küsitakse, aga need on minu vastused. Teistele ei pruugi need sobida. Nii et parim, mida saan Tartu heaks teha, on ärgitada inimesi küsima ning oma vastuseid otsima. Tean, see kõlab läägelt nagu kooreliköör või loomemajandus või tasakaalupanus. Sestap püüan lisaks retoorikale korraldada ühe ürituse, mis Tartu paralleelmaailmu liidab, ja aidata kaasa sellele, et Tartu saaks taas korralikult Euroopa kaardile kantud – 2024. aasta kultuuripealinnana.

Me elame ju tuhandeaastases linnas, mille jalad on Peipsis, käed Petseris ja juuksed Valmieras. Tuhat aastat on mõistlik perspektiiv, mida silmas pidades argipäeva korraldada. Mõtelgem sellest. Tundlikult.

Tagasi üles