Sirje Toomla: olud on sellised

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Kuulus saksa näitekirjanik Bertolt Brecht on kunagi öelnud: «Me oleksime muidugi kõik head, aga olud pole paraku sellised!» Viimase aja uudiste põhjal tundub, et Brechti iroonilisi sõnu on hakatud tõe pähe võtma. Miks muidu saame lugeda ja kuulda, et jäised, libedad või muidu kehvad teeolud lausa viivad sõidukeid teelt välja kraavi, inimesi haiglasse ja teevad veel jumal teab mida.

Olud võivad olla rasked. Kehvade olude kiuste võib mõni inimene oma tahtmise siiski läbi suruda, samuti võib ta olude sunnil ja instinkti ajel teha äärmuslikke asju, näiteks ellujäämise nimel süüa midagi, mis muidu karjuks hamba alla, ning naasnud tavaellu, ei suuda seesama kodanik uskuda oma käitumist. Kirjutades aga, et libedad teeolud saatsid haiglasse tütarlapse, soovitakse justkui osaliste enda panust selles õnnetuses vähendada või juhtunut sootuks teiste kaela ajada. Nagu lasteaia liivakastis, kus mudilane näitab sõrmega teisele, kisades: «Mina ei teinud midagi, tema tegi, tema alustas!»

Olu, mis tähendab olukorda, olustikku või mitmuses näiteks keskkonnatingimusi, pole konkreetne, käega katsutav objekt ega saa mitte kuidagi kedagi kuskile saata ega üleüldse ise aktiivselt midagi teha. Olud võivad olla paremad või halvemad, kuid kui inimene midagi valesti teeb, teeb ta seda ikka ise, võibolla küll oskamata või suutmata olusid, sealhulgas ka näiteks tee olukorda või nähtavust, õigesti hinnata ja seetõttu ei arvesta nendega. Olud ise kindlasti ei lükka kedagi teelt välja ning oludele ei saa omistada võimet ise midagi ette võtta.