Pommiauk niitis suusatajaid

Karina Tooming (nr 154) Suusahullude klubist sai eilsel Lemeksi suusasarja ühisstardist klassikaetapil Vooremäel naiste arvestuses kolmanda koha. Tema kannul Lauri Tikk (nr 153) ja jäljest väljas paremal Mari Ann Jahhu (nr 21), kes võitis N14 vanuseklassis. Foto: Kaarel Kõvatu

Kõmdi! Jälle külg maas, suu ja silmad lund täis. Isegi nina.

Täpselt samas kohas, kus aasta tagasi – n-ö pommiaugus. Ainult selle vahega, et mullu võistlusel, nüüd õnneks soojendussõidul.

Pommiauguks kutsutakse kurikuulsat kohta Vooremäe suusaradadel, kus laskud metsa vahel üle nuki, mille taha eemalt ei näe, kiirendades alla ning päris põhjas, justkui pommiaugus, keerab rada suure hoo pealt vasakule ja lisaks järsult vastu mäge. Seal on isegi vilunud sõitjail, kes kiirust maha ei malda võtta, üksjagu jala väristamist ja südame puperdamist, et püsti jääda.

Lemeksi suusasarja eileõhtusel kolmandal etapil sai Vooremäe suusakeskuses finišialas kuulda värvikat kirjeldust, kuidas üks sitke sõidumees pommiaugus karmauhti! lumme lendas. Järgmine tema järel samuti. Ja rivis kolmas takkaotsa ka.

Massiline langemine olla juhtunud seepärast, et mehed tahtsid hoogu säilitada ega tihanud jäljest õigeaegselt välja, pehmele, veidi kehvemini libisevale lumele astuda. Jäljes problemaatilisse kurvi tuisata – sinna on suur kukkumisoht juba eemalt suurte tähtedega sisse kirjutatud.

Arvi Kiik (nr 37) ja Kalle Kiiranen (nr 39) Lemeksi suusasarja kolmandal etapil Vooremäe pika tõusu alguses. Foto: Kaarel Kõvatu

Aga pommiauk polnud eilsel klassikatehnikas võistlusel ainus probleem. Ilmaolud olid määrdemeistritele hirmus keerulised. Nullilähedane temperatuur ja värske lumi on keerulisemaid tingimusi üldse, just klassikasõiduks.

Üllatajad rajal

Aegsasti kohale jõudnuna tahtsin proovida, kuidas suusad peavad. See on kriitilise tähtsusega, sest 4,2-kilomeetrisel ringil ootas ligi poolekilomeetrine lakkamatu tõus.

Soojendusel sai juba paari sammuga selgeks, et suusad ei pea. Kohe üldse mitte.

Mis siis ikka, eks tuleb kääri joosta ... Lõppeks ei ole ju tegemist Tartu maratoniga, kus iga koht loeb.

Ent pärast soojendussõidul üleelatud ehmatavat kukkumist pommiaugus näis, nagu oleks ka suusad end kangeks ehmatanud. Igatahes muutus pärast seda pidamine vaat et ideaalseks. (Ratsionaalset seletust sellele fenomenile pakkugu selgeltnägijad.)

Aga igal heal muutusel on tavaliselt oma varjukülg.

Kui saabuvas õhtuhämaruses süttivate lampide valgel lõpuks võistlussõiduks läks, tuli tõdeda, et tavalised suusatajad, keda polnud eales enda ees ega kõrval näinud, lükkasid lahtise käega paaristõukeid vuhkides mööda. Nende hulgas isegi üks põlvepikkune poisike. Kas tõesti oli nelja päeva pikkune puhkus pärast Viru maratoni röövinud suurema jao treenitusest?

Ei, seda siiski mitte. Sest pikal tõusul sain üllatajad kergelt kätte ja läksin neist möödagi.

Tarbetu kirumine

Selgus selle kohta, milles häda, saabus pärast pommiauku, kuhu soojendussõidul õppust võtnuna laskusin jäljest väljas, ohutult. Järgnenud laugemal laskumisel, kui palju ma selle hakul ka hoogu ei lükanud ja kui madalat asendit ka sisse ei võtnud, tulid tagant kolm sõitjat ja libisesid kergelt mööda a) värskel lumel ja b) väliskurvis. Libisesid mööda nagu s***uvast kassist. Ja libisesid viimaks mitukümmend meetrit eest ära.

Elementaarne järeldus: pigem ohverdage klassikasõidus pidamine, aga kui puudub libisemine, puudub funktsioon, mis võimaldab vähegi kiiresti sõita. Ja sel puhul, erinevalt tõusust, mida võib lipsavate suuskadega kääri joosta, ei aita ka ennastsalgav rahmimine. Kirumisest ja vandumisest rääkimata.

Sel juhul tuleb lihtsalt saatusega leppida. Et kaotad oma vanuseklassi võitjale Teet Jagomäele kaks ja pool minutit. Et jääd alla ka kümme aastat vanemate meeste vanuseklassi kahele paremale. Kurb.

Analüüs viitas, et pidamismääret sai tõenäoliselt liiga paksult pandud.

Vähemasti on aega vigade parandust teha. Tartu maratonini jääb kaks ja pool nädalat.